Suveöö unenägu

Praegu on see hetk, kui ma kõnnin keset kõige astrid lindgrenlikumalt sumedat suveööd koju. Magusa portveini õunane järelmaitse, kergelt pööritav pea ning ülev meeleolu. Kopse õhku täis tõmmates tunnen  puitmajade, heina ja niiske asfalti lõhna. Suviti kaotab tallinn oma suurlinnamulje ja manab ette lapsepõlveraamatuist tuttava, romantikast nõretava fassaadi.

Kuskilt immitseb lõkke, suitsukala ja sirelite imalmagusat hõngu. Kaks vene noormeest lahendavad puitmaja trepil maailma asju ja tervitavad mind muheda naeratuse ja käeviipega. Ühel neist on käes lillebukett. Kas peaks lilled vabanduseks kohe daamile viima, või hommikul? McDonald'si rasvane aroom viib mu tähelepanu joobnud noorukitelt ning tunnen ühtäkki, et üks korralik sõõrik kuluks teel ära, seega sean sammud drive in-ist läbi ning kõmbin rahulolevalt edasi kodu poole. Merelt tulev niiske, vetikate ja rannaliivane õhk võtab mind embusse ja ma tunnen iga ihukarvaga, kuidas ma kuulun sellesse pilti.

Suveöö üürike kestus paneb mõistma selle ilu ning need hetked sööbivad mälusse kui ühed kauneimad. Ma pole paadunud romantik, kuid lihtne on tunda rõõmu kogu maailmast, kui tead, et kuskil keegi tunneb rõõmu Sinu olemasolust. 💜

Sõidan pärast järjekordset magamata ööd kodu poole. Taevas lööb roosatama, esimesed päikesekiiredki hiilivad üle puudelatvade ning tee on mattunud kergesse uduloori. Just sel hetkel, kui koidab uus päev ja vana pole veel päris otsa saanud, ning silm veel päris kustunud ei ole, tormab peast läbi miljon mõtet. Raadio üürgab vanu kulunud hitte, mis on ennast juba pealuusse kulutanud ning trummikiledesse rajad sisse tallanud, gaasipedaal vajub justkui iseenesest järjest allapoole ning hinge poeb mõnus soe tunne. See on segu liblikatest kõhus, adrenaliinist ja kindlustundest, et mõned asjad siin maailmas jäävad alati samaks. Rohkem polegi vaja, lihtsalt seda tunnet, et maailm on nii kuradi ilus, iga sekund on kingitus. Õnne ei saa planeerida, organiseerida, juhtida. Õnn peitub sellistes hetkedes, oskuses rõõmu tunda selle üle, kui saad kopsud õhku täis tõmmata ning iga keharakuga tunda, et oled elus.

Iga päev üritan pingsalt oma elu kontrolli all hoida. Teen plaane, kalkuleerin ja arvestan. Vahel aga juhtub, et kaotad valvsuse, ning elu võtab ohjad enese kätte. Järjekordselt kihutad pimeduse katte all mööda maanteed, kilomeeter kilomeetri järel lendab mööda. Põgusad hetked inimestega, kellega öö varjus tekib mingi veider side. Koit hakkab saabuma ning tead, et ka tänane öö jääb magamata. Naerad pisarateni mõne vana tuttava ammukuuldud nalja üle ning tunned, kuidas väsimusest saab uus energia. Esimesed päikesekiired pole veel maani jõudnud ning valgustavad eemalt puudelatvu...

Hommikuhämaruses saavad öeldud nii mõnedki sõnad, mis kaines päevavalges oleks jäänud kuuldavale toomata ning kaks väsinud hinge, mis muidu nii erinevaid radu käivad, jõuavad hetkeks ühele lainele. Äkitselt kaovad öö ja päev, minevik ja tulevik, kõik valed ja unistused kaotavad tähenduse ning alles jääb vaid hetk. Hetk, mille jooksul võib juhtuda kõike... Hetkest saavad minutid, tunnid, igavik. Aeg ja ruum kaotavad tähenduse ning on olemas vaid siin ja praegu. Süda peksab, pea käib ringi, pilgud omandavad hoopis uue tähenduse ning iga puudutus on elektrit täis. Hommikuselt jäine õhk tekitab külmavärinaid, kuid sisemuses hõõgub leek ning esimeste päikesekiirte paljastuses oled omaenese tunnete ees võimetu. Piirjooned hägustuvad, ööst saab päev ja kahest saab üks...

Selliseid hetki ei saa planeerida, elu pillab neid vahel, et meelde tuletada, kuivõrd suurepärane on olla olemas.

Jalutasin täna taaskord üle pika aja läbi öise vanalinna kodu poole. Mõnikord ei saa enne arugi, kui väga millestki puudust oled tundnud, kui seda uuesti koged. Mälestused tuhmuvad, emotsioonid vajuvad unustuse hõlma... Kui palju hetki nii juba on peost libisenud? Ma ei taha, et sellest kevadpäevast jääks mulle vaid teoreetiline teadmine, et sel kuupäeval sooritasin liiklusreguleerija eksami. Tahan mäletada seda pohmellis tudengit varahommikusest kesklinnast, kelle meelest mul on vinged punased püksid. Seda muusikavideotunnet, mis mind valdas kesklinna tühjadel ristmikel lonkides ning esimest pahvakat viirukisuitsu, mis Levika uksest sisse astudes näkku lõi. Kogu õdusat õhkkonda, mis valitses, noid habetunud elumehi, kellega sai nii mõneski küsimuses lapselikult itsitades kaasa kõneldud, ja magusat sidruniga teed. Kuidas ma lippasin üle Estonia mälestusmärgi mäe, sest sellisel pühapäevaõhtul on just Kopli üldsegi mitte kõige viimane tramm see, millega peaks koju sõitma. Seda kummalist kuma, mis tänast päeva valitses, ning sedagi, kuidas Toompea loss kõrgus uhkelt Balti Jaama turu muidu nii armetute putkade kohal, justkui andes osa oma suursugusest kumast ka neile edasi. Tahan mäletada neid päkapikke, kes kevadet trotsides endiselt vana puumaja aknal troonisid, ning võib-olla natuke vähem mäletada vana, pornot näitavat kineskooptelekat Sitsi tänava käsitööliste elamus, kuid sellelgi on oma koht tänases kummalises päevas.

Tahan, et see kummaline kevadpäev ei jääks unustusse, nagu on jäetud too sini-must-valge lipp, mis õnnetult ööpimeduses "Ketpaя 6" sildi kõrval möödunud emadepäeva tähistab. Mis on küll nendes maikuu õhtutes nii salapärast ja köitvat, et tekib tahtmine õhku ahmida, et ükski sõõm esimestest valgetest öödest kaduma ei läheks? 

"Loomulikult on see lollus. Aga lollustest me ju elame, mitte tõsiasjade kurvast leivast. Kuhu jääks muidu armastus?"

Ravic (Remarque'i "Arc de triomphe")

Katkendeid suvest

28/07/12 - "Telkide ümber hõljub udu, K toetab vaikselt oma pea mulle sülle. Ettevaatlikult võtan ta käe ja pigistan seda, et ta teaks, kui ideaalne on see hetk minu jaoks. Eemalt kostab öise kontserti kauge kõla, toetan selja vastu posti ning kuulatan. Hoian kramplikult K jopeäärest, justkui kartes täiuslikkust kaotada. K süütab sigareti, suits hõljub meie ümber ning maguskirbe lõhn peletab üksikuid eksinud sääski. Tuttav võtab kitarri ning taaselustab vanu tuntud hitte, miljunääri laul kajab üle tühjade telkide mere ning sulab ühte svjata vatra kauge kõla ning džembepõrninaga. Tunnen iga keharakuga, et elu on elamist väärt."

17/08/12 - "Vurame ERR-i suvepäevadelt linna poole tagasi. Unustuse hõlma vajuvad suitsune grill, mõnusalt jahedad õlled ning hommikune ühissupikeetmine. Seljataha tuleb jätta varbavahedest välja puistatud liiv koos hommikuse päikesetõusu ja merevaatega. Taaskohtumist ootama jäävad ka täiuslik-romantiline Keila-Joa matkarada koos oma muinasjutuvaadete, vana sammaldunud kabeli ning jäätisekokteiliputkaga. Meile vastu vurab lõpmatu autode vool, kõik põgenevad nädalavahetuseks linnast. Heitgaasid leiavad tee minu kopsudesse, pilk hüpleb ühelt betoonehitiselt teisele ja valgusfooripunased hakkavad silme ees värelema. Pargime auto Harku järve äärde ning jookseme kiljudes jäisesse vette, pritsime üksteist ning seejärel väriseme liival ning vehime kätega, et sooja saada. Rahuldustundega teatame telefoni teel sõpradele, et oleme lõpuks tagasi tsivilisatsioonis, kättesaadavad ning õhtuseks grilli-filmi-õhtuks Viimsis igati valmis. Ka linnaelul on omad võlud."

18/08/12 - "Meie südamed löövad ühes rütmis nagu kaks diiselmootorit."

23/08/12 - "Istun diivanil ja toibun alles pikast unest. Puud kohisevad tuule käes, õhus on sügise hõngu. J askeldab õues, K ulatab mulle aurava kummelitee ning tatsab kööki tagasi. Kuulen, kuidas ta seljanka keetmise juurde cherry cherry ladyt ümiseb ning tunnen, et see sügisevärk on tegelikult täitsa vahva."

24/08/12 - "Köögis toimub äge kahevõitlus mees vs ahi. Hetkel tundub seis 1:0 ahju lapseluku kasuks... Kas keegi laenaks meile mõnda kaheaastast, kes sellega hakkama saaks?"

Sain just aru, et mul on ikka maailma parimad sõbrad. Aitäh! :*

See, mis enne rääkis, et on vaja vara magama minna, oli alkohol. Nüüd, kus alkohol on hävitatud, puhuvad hoopis uued tuuled.

Istun autos ja vaatan, kuidas vihmapiisad mööda tuuleklaasi alla voolavad. Hammustan kummikarul pea otsast, mis seal ikka pikka pidu pidada. Järjekordne liig lühikeseks jääv öö kinnistab veelgi tumedaid rante mu silmaalustel. Üheksa tunni pärast algab kool.

Elu on seiklus.

Lugesin oma vanu postitusi, ning avastasin, et aastate lõikes on mu elu väga lihtne kokku võtta.

1992-2006 Õnnis aeg, mil mul puudusid igasugused sotsiaalvõrgustiku kontod ehk siis "mind polnud olemas".

2007 OMG mul on ka nüüd blogi!!! Ja mul on nii ägedad sõpsid ja meil on niiiiii palju inside jokesid ja ma luuletan (ofc!) ja ma oskan igasugustelt imelikelt lehtedelt kopi-pasteda.

2008 Ma olen nii häppihäppihäppi, ja kell on KAKS ja ma IKKA VEEL EI MAGA! (Vaadake, milline badass ma olen!). Muide, tegelikult ma passin tühja, ja kool sakib ja elu sakib ja ma olen selline attention whore, et ise ka ei usu.

2009 Happiness is the soundtrack of my life.

2010 I'm happy as a clam at high tide. Kõik on kuidagi unenäoline.

2011 Lot's of wine and ..... suddenly, F******CK.

2012 Still recovering from 2011, but strangers save the day... Selle kallal peab veel töötama.


Vahel imestan, et mu lähikondsed mind veel maha ei ole jätnud.

P.S. Järgmisest nädalast olen prillidega punapea. Kas mind on nüüd hoolimata mu lõpmata kehvast iseloomust lihtsam armastada?

P.P.S. Avastasin, et mul pole naist võtta vaja, sest mul on säärane vahva leiutis nagu Ema.

Valentinipäev

What I hoped it'd be like

What it's really like
nomnomnomnomnom

Eile oli üks lõpmata vahva päev. Hommikul tegime Kerdiga koos pannkooke ja laterdasime üle pika aja. Pärast hommikusööki läksin ukraina couchsurferitega koos vanalinna avastama, tegime Toompeale ringi peale ja jõime kohvikus hõõgveini. Õhtupoolikul viis Kert meid Paljassaarde vaadet ja narkodiilereid nautima ning koju jõudes saime lihtsalt lebotada, kuni ukrainlased meile süüa tegid... Õhtu lõpetuseks näitasime neile Singing Revolutionit ja saatsime nad bussiga Peterburi poole teele. Bussijaamas sattusime juhuslikult R-iga kokku, saime talle küüti pakkuda. Kodus kuulasime muusikat, Kert jõi õlut ja mina tundsin ennast niisama hästi... Selliseid päevi võiks rohkem olla.

Maailm on täitsa peapeale pöördunud. Mina olen rahutu ja ärev, kammin ringi, vahel (liig)tarvitan alkoholi ja ei suuda mõtteid koondada, samal ajal kui G on mõistlik, rahulik ja sõbralik ning tundub eluga rahulolev. Vahest peaks koguma aega ja olema pisut iseenesega koos. Päris kindlasti peaks vähem sööma, küllap segadus mu peaski tuleb sellest, et kõht on liiga täis.

"Well, it's not like you're one thing or the other, okay? There's still a kid inside but you grow up when you decide to do right, okay, and not what's right for you, what's right for everybody, even when it hurts."

Lars and the real girl

-.-

Kui see aasta saabki olema selline, nagu esimesed kaks päeva, siis ma jään küll maailmalõppu ootama. -.-

...

That awkward moment when you post something depressing on your blog and then realize you hate people who cry about their lives on the internet.

...

I gave u all the chances in the world. For a long time I believed in u. But u just wasted them all, and I'm no supergirl. 

Tänane avastus: Kui ma olen pool pudelit veini ära joonud, siis ma olen parem inimene.

olla hull või mitte olla üldse

Istun Hesis, ootan... Kõik kiirustavad kuskile, ma istun vaikselt ja joon oma magusat piimaga pooleks kohvi. Akna taga on jõulukuusk. Tulukesed säravad, lumi on veel valge, mitte porine. Raadiost tuleb järjest häid lugusid. Kõik on kuidagi unenäoline. Nii lihtne on õnnelik olla, kui oled armunud. 

herilasepesa

Mul on herilasepesa akna taga ja nüüd nad üritavad kõik sisse tulla. Sain just õigel hetkel akna riivi. Ei tea, mis nad välja vihastas. Võib-olla neile ei meeldinud täisvõimsusel Jaan Tätte. Mulle igaljuhul meeldis.

Ja päris ausalt ma ei kavatsegi siia reisimuljeid kirjutada, nagunii annan Isale reportaaže. Aga Kerdi blogis on kõik üsna tõepäraselt ja detailselt kirjas. Kõik, peale geipargi. Seda peate otse meilt kuulma, sest kõike ei või ka internetti üles panna, mõtleks ometi, kui minust saab kunagi tähtis nina, siis saab keegi kohe sopa üles otsida.

Niiet jääte mahlakatest detailidest ilma. Muide, mind saab homme (ja AINULT homme) Folgil näha, niiet kel huvi, otsige mind üles.

Igaljuhul ma lähen parem peletan need herilased eemale, sest kassid ei saa muidu sisse tulla.

Ahjaa, meil on tuhkur. Me kutsume teda Nuustikuks. Ta hammustab pagana  kõvasti.