Passin voodis, Miisu on mu kõrval ja tegeleb oma läpakaga. Suht igav on.
Msnis pole midagi teha, ma kuulan Schnuffel bunnyt ja nõulaifin.

Eile oli kohal-olek. Suht väsitav oli. Koju jõudsin, sõin ära ja kukkusin magama.
Öösel magasin nii sügavalt, et ei kuulnud, kuidas kassid Nunnu ära tapsid :(:(
Nii kahju on...
Igaljuhul on voodis ebamugav kirjutada, eriti kui keegi Su peal magab, niiet jamh. Kunagi hiljem vb.

Jõudsin koju just...
Koju kõndides mõtlesin isa peale. Ta on Eestis, aga mul pole aega eriti temaga kokku saada. Mul hakkas nii kahju tast. Ta on kaks korda kaotanud kogu oma pere. Lapsed, naise...
Ma ei oska kuidagi aidata ka teda.

Samal ajal mõtlesin seda ka, et niinii hea oli täna Miisu juures olla. Lihtsalt istuda, lugeda raamatut, aeg-ajalt vaadata teda... Ta on lihtsalt niinii armas ju!

Tahaks parem inimene olla.

Täna oli ikka eriti geniaalne linna tulla. Pidin tulema selleks, et Inksu ei peaks üksi hääletama, aga ta ei tulnudki linna. Keit tuli maale ja mina läksin üksi linna.
Õnneks sain suhteliselt kohe auto peale. Alguses Ulliallikalt Loksa risti, pärast edasi Stockmani juurde. Täitsa tore tüüp oli. Mu unistuste kutt 2005. XD
Igaljuhul me rääkisime terve tee juttu. Peamiselt koolist. Küsis, et mis ma edasi teen pärast keska lõppu jms. Täitsa tore oli.
Siis läksin polüsse, ootasin Miisut natuke ja jooksime trammi peale. Läksime tema juurde, olime kaisus, vahtisime telekat jms. Sõime liha ja kartuleid, nämm oli. Tahaks jäätist.

Algul pidin 20:30-ga koju minema, aga plaanid muutusid ja ma passin Miisu juures, kuulan kräppi ja Miisu õpib. Tema meelest pole mul mõtet passida siin, kui ta ei tegele minuga... aga tegelikult on. Isegi lihtsalt see, et ta on mu lähedal, on hea tunne.

Ta ikkagi tuleb homme minu juurde. Veidral kombel ma sain, mida tahtsin, aga ma polegi enam kindel, et see on see, mida ma tahtsin...

Miisu käskis mul kräpi kinni panna. Ma ei imesta. Ma olen vist ainus inimene, kellel see keskenduda aitab. Aga samas... ta kuulab stargate'i samal ajal, niiet... jamh.

Igaljuhul on mul täna natuke parem olla. Natuke. Magamine aitas pisut, Miisu unes nägemine ka.
Võib-olla homme olen jälle 100% õnnelik. Ma loodan vähemalt.

Pime. Külm. Väsinud. Kurb.

Jah, kõik ei olegi nii tore, kui ma arvasin. Ma tõesti lootsin, et see etapp on nüüd möödas... kurat noh.
Vahepeal oli kõik nii hästi, praegu... pole enam nii hästi. Pigem vastupidi. Ma ei näe Kerti ma ei tea kui kaua... mul ei ole mitte midagi teha ja ma ei taha koolis käia. Kohal-olekus ka mitte. Ja ma ei taha Jõgevale minna. Tahaks mitte mõelda, liigutada. Lihtsalt olla.

Mu silmad valutavad, mu kael on marsas magamisest haige.

Olen jah ving, mis teha. Olengi selline. Kui ei meeldi, hoidke eemale. Mul on kopp ees sellest, et ma pean teistega arvestama. Mul on kopp ees sellest, et kõik midagi arvavad ja sellest, et ma olen kõigi jaoks nagu mingi toiduautomaat ja inimene, kelle kaelas nutta, kui midagi halvasti on, ja inimene, kes ununeb, kui kõik on hästi.

MUL ON SELLEST KÕIGEST KÕRINI!

Tahaks karjuda. Seni, kuni kergem hakkab. Aga ei saa. Pole sellist kohta, kus ma kedagi ei segaks. Mitte ainult karjumise mõttes. Ma olen jalus kõigil.
Ma pean leidma endale koha, koha, kus ma pole kellelgi ees. Koha, kus oleks kogu aeg soe, ilus, päike, ja keegi, kes minuga oleks. Kelle jaoks ma oleksin maailm. Kuskil ju peab olema selline koht, eks?

Istun koolis, puhkan muusika kontrolltööst, mis üle ootuste hästi läks, ja mõtlen, kas minna linna või ei. Kerti tahaks näha küll, ja ma ei taha, et Inksu peaks üksi hääletama, aga samas tahaks kodus olla ja magada... Koristama peaks, Nunnu tahab kastmist ja kohustusliku kirjandusega peaks ka tegelema hakkama.
Eks näis, võib-olla lähen linna ikkagi, sest homme jõuan nagunii kuue-paiku koju ja siis saab koristada.

...

Tund aega hiljem on plaanid tehtud - linna ikka, kuidas siis muidu!
Joon hot love'i, söön šoksi ja nurrun. Vahetund on. Ma näen Miisut täna. Elu on ilus.

When everything's coming to you, you're in the wrong lane.

I'm totally in the wrong lane. And happy about it.

Täna linnast koju sõites mingi tüüp rääkis telefonis oma pifiga. Alguses oli tavaline small-talk ja tibichat, päris lõbus oli kuulata (ma tean, et see on inetu). Kutt ütles vahepeal pifile, et "Kui Sa siga oled, ei saa mina Sinust ka printsessi teha!". Lõpuks hakkasid nad vaidlema ja läksid lahku vist.
Väga veider oli kuulata. Nende vestlus ja tülitsemine tuli nii tuttav ette, tundsin ennast ära. Aga siis hakkasin mõtlema, et viimasel ajal ma pole enam selline. Viimasel ajal on kõik nii hästi. Minu enda sees ka. Ma olen rahulikum ja õnnelik.
Isegi vihm jäi minu pärast järele ja kuu tuli pilve tagant välja, et mu teed valgustada.
Egolaks, ma tean. Aga mul on põhjust ka. Mul on maailma parim kutt. Ta ei ütle mulle siga. Mina talle ka mitte. Kas pole mitte täiuslik suhe?

P.S. Kuna armastus võidab kõik, siis alistugem ka meie tema võimule.

Meil Miisuga sai täna aasta täis...
Tšillisime minu juures, tegime süüa... Vaatasime filme ja lamasime niisama kaisus. Kiusasime üksteist, leppisime ära ja naersime kõige üle.
Ma lihtsalt lamasin ja vaatasin, kuidas Miisu magab, ja olin rõõmus selle üle, et ta minu kaisus on...
Ma olen tõesti maailma kõige õnnelikum inimene.
Viimase nädala olen ma terve aja naeratades ringi käinud. Lihtsalt on nii hea teada, et mul on keegi, kes on minu jaoks alati olemas, kellega ma saan kõike jagada ja kes armastab mind samapalju, kui mina teda.

MIISU MA ARMASTAN SIND ÜLE KÕIGE!