P.S. See pole Sinu süü.

Kodus. Lõpuks. Pärast pikka päeva.

Mu msn ei tööta, mu nett teeb imelikke asju, ma ei saa Miisuga rääkida, ta ei tule Jõgevale ja ma olen õnnetu. Ma saan aru, miks ta ei tule, ma tõesti saan, aga kurb olen ikka.
Ma kuulan Birgit Õigemeelt ja nutan. Tee maitseb imelikult, Miisu ei taipa, et võiks skype'i tulla ja üldse... peaks magama minema, et ei peaks rohkem mõtlema.
Uni võiks tulla.

Ma loodan, et ma saan Jõgevalt poole pealt ära tulla, kohe pärast meie esinemist, siis ma ei pea seal passima, nagu eelmine kord.
Paula ignob mind, Jaanika... ma ei tea, mis teema tal sellega on. Igaljuhul pole mul seal mitte kellegagi olla ja ma ei taha terve õhtu vahtida Reiot ja Triinut ja kadestada neid. Eelmine aasta oli piisavalt nõme.

Ma pean netist ära minema, enne kui ma midagi rumalat ütlen.
Tahaks, et oleks üleeelmine nädalavahetus ja see jääks igaveseks.

Miisu, kui Sa loed seda... unusta ära. Ma ei taha Sulle närvidele käia sellega.

Ma tunnen ennast nii lollina.
Ma tegin eile oma elu kõige suurema vea. Õnneks (nagu tavaliselt) tulime me sellest välja, elu läheb edasi ja... kõik on vist jälle hästi. Kuni järgmise korrani, mida ma tõesti loodan, et kunagi ei tule.

Miisu armastab mind, mina teda... ja ma loodan, et me oleme igavesti koos. Õnnelikult.

See, et ma vahepeal nii rumal olen.. ma lihtsalt.. olen alles väike ja loll.
Miisu on maailma parim. See, et ta mind üldse talub... mulle alati kõik andeks annab.. on kõige vaimustavam asi.

Ma olen ikka jumala jobu. Minu õnneks Miisu väike jobu. Ma ei taha seda mitte kunagi ära rikkuda.

See kõik on vale. Ma olen täiesti katki. Ma ei taha enam nii. Seda ei saa enam parandada. Lihtsalt ei saa. Kõik on nii p*rses.

Ma ei ole väärt seda suhet, ja see suhe ei ole väärt mu viimaseidki pisaraid. Või siiski, võib-olla on. Aga ma ei saa seda endale lubada. Minust sõltuvad liiga paljud inimesed.

Ma ei näe praegu ühtki võimalust, kuidas kõik saaks veel korda saada. Ma ei saa sellest üle. Ei tahagi saada. Ma ei taha muud elu, kui ainult saaks selle tagasi, mis kord oli... Aga seda ei juhtu kunagi.

Tahaks lihtsalt maha kukkuda, et see kõik oleks läbi. Ma ei jaksa enam. See viimanegi hea asi on kadunud. Ma ei saa enam kellelegi toetuda, nüüd pole mul tõesti enam kedagi, kes mind aidata saaks. Kert... see pole Sinu süü. Sa ei peagi mu hulluarsti mängima. Anna andeks, ma tõesti armastasin Sind.

Ühine otsus - jah, piisab küll.

Alustame ilusti otsast peale koos liivakasti ja minikaläbudega. (Ei, te ei peagi sellest aru saama. Peaasi, et asjaosalised ise saavad)

Pärast Miisu edutut katset mind trepist alla lüüa, on meil lõpuks konil käidud.
Ma loopisin üksikut noolt maasse "kisskisskiss, no tule siia, ainult korraks!". Ta tuligi. Ma viskasin mööda. Meelega, vist.

Mu kuvari tagant paistavad mustad kõrvad ja mul on kõht tühi.

Jänesed on vait ja istuvad riiulil. Ei mingeid pretensioone.

Nunnu on endiselt kärvand. Uut ei paista kusagilt. Tüüpiline.

BTW, täna armastan ma teid kõiki.

Istun Miisu kõrval voodis... Kuulan Star Fm'i, vaatan, kuidas Miisu istub hinnavaatluses ja mõtlen, kas see ikka on see, mida ma tahan. Te ei peagi sellest aru saama, ma ei saa vahel isegi.

Kuidas olla kindel, et see kõik läheb nii, nagu me loodame? Ma ei taha lõpetada nii, nagu mu ema ja isa. Nagu enamus ülejäänud täiskasvanuid, keda ma tean.

Kas ainult armastusest piisab?

Passin voodis, Miisu on mu kõrval ja tegeleb oma läpakaga. Suht igav on.
Msnis pole midagi teha, ma kuulan Schnuffel bunnyt ja nõulaifin.

Eile oli kohal-olek. Suht väsitav oli. Koju jõudsin, sõin ära ja kukkusin magama.
Öösel magasin nii sügavalt, et ei kuulnud, kuidas kassid Nunnu ära tapsid :(:(
Nii kahju on...
Igaljuhul on voodis ebamugav kirjutada, eriti kui keegi Su peal magab, niiet jamh. Kunagi hiljem vb.