skittish

Iga päev üritan pingsalt oma elu kontrolli all hoida. Teen plaane, kalkuleerin ja arvestan. Vahel aga juhtub, et kaotad valvsuse, ning elu võtab ohjad enese kätte. Järjekordselt kihutad pimeduse katte all mööda maanteed, kilomeeter kilomeetri järel lendab mööda. Põgusad hetked inimestega, kellega öö varjus tekib mingi veider side. Koit hakkab saabuma ning tead, et ka tänane öö jääb magamata. Naerad pisarateni mõne vana tuttava ammukuuldud nalja üle ning tunned, kuidas väsimusest saab uus energia. Esimesed päikesekiired pole veel maani jõudnud ning valgustavad eemalt puudelatvu...

Hommikuhämaruses saavad öeldud nii mõnedki sõnad, mis kaines päevavalges oleks jäänud kuuldavale toomata ning kaks väsinud hinge, mis muidu nii erinevaid radu käivad, jõuavad hetkeks ühele lainele. Äkitselt kaovad öö ja päev, minevik ja tulevik, kõik valed ja unistused kaotavad tähenduse ning alles jääb vaid hetk. Hetk, mille jooksul võib juhtuda kõike... Hetkest saavad minutid, tunnid, igavik. Aeg ja ruum kaotavad tähenduse ning on olemas vaid siin ja praegu. Süda peksab, pea käib ringi, pilgud omandavad hoopis uue tähenduse ning iga puudutus on elektrit täis. Hommikuselt jäine õhk tekitab külmavärinaid, kuid sisemuses hõõgub leek ning esimeste päikesekiirte paljastuses oled omaenese tunnete ees võimetu. Piirjooned hägustuvad, ööst saab päev ja kahest saab üks...

Selliseid hetki ei saa planeerida, elu pillab neid vahel, et meelde tuletada, kuivõrd suurepärane on olla olemas.