skittish

Jalutasin täna taaskord üle pika aja läbi öise vanalinna kodu poole. Mõnikord ei saa enne arugi, kui väga millestki puudust oled tundnud, kui seda uuesti koged. Mälestused tuhmuvad, emotsioonid vajuvad unustuse hõlma... Kui palju hetki nii juba on peost libisenud? Ma ei taha, et sellest kevadpäevast jääks mulle vaid teoreetiline teadmine, et sel kuupäeval sooritasin liiklusreguleerija eksami. Tahan mäletada seda pohmellis tudengit varahommikusest kesklinnast, kelle meelest mul on vinged punased püksid. Seda muusikavideotunnet, mis mind valdas kesklinna tühjadel ristmikel lonkides ning esimest pahvakat viirukisuitsu, mis Levika uksest sisse astudes näkku lõi. Kogu õdusat õhkkonda, mis valitses, noid habetunud elumehi, kellega sai nii mõneski küsimuses lapselikult itsitades kaasa kõneldud, ja magusat sidruniga teed. Kuidas ma lippasin üle Estonia mälestusmärgi mäe, sest sellisel pühapäevaõhtul on just Kopli üldsegi mitte kõige viimane tramm see, millega peaks koju sõitma. Seda kummalist kuma, mis tänast päeva valitses, ning sedagi, kuidas Toompea loss kõrgus uhkelt Balti Jaama turu muidu nii armetute putkade kohal, justkui andes osa oma suursugusest kumast ka neile edasi. Tahan mäletada neid päkapikke, kes kevadet trotsides endiselt vana puumaja aknal troonisid, ning võib-olla natuke vähem mäletada vana, pornot näitavat kineskooptelekat Sitsi tänava käsitööliste elamus, kuid sellelgi on oma koht tänases kummalises päevas.

Tahan, et see kummaline kevadpäev ei jääks unustusse, nagu on jäetud too sini-must-valge lipp, mis õnnetult ööpimeduses "Ketpaя 6" sildi kõrval möödunud emadepäeva tähistab. Mis on küll nendes maikuu õhtutes nii salapärast ja köitvat, et tekib tahtmine õhku ahmida, et ükski sõõm esimestest valgetest öödest kaduma ei läheks?