Suveöö unenägu

Praegu on see hetk, kui ma kõnnin keset kõige astrid lindgrenlikumalt sumedat suveööd koju. Magusa portveini õunane järelmaitse, kergelt pööritav pea ning ülev meeleolu. Kopse õhku täis tõmmates tunnen  puitmajade, heina ja niiske asfalti lõhna. Suviti kaotab tallinn oma suurlinnamulje ja manab ette lapsepõlveraamatuist tuttava, romantikast nõretava fassaadi.

Kuskilt immitseb lõkke, suitsukala ja sirelite imalmagusat hõngu. Kaks vene noormeest lahendavad puitmaja trepil maailma asju ja tervitavad mind muheda naeratuse ja käeviipega. Ühel neist on käes lillebukett. Kas peaks lilled vabanduseks kohe daamile viima, või hommikul? McDonald'si rasvane aroom viib mu tähelepanu joobnud noorukitelt ning tunnen ühtäkki, et üks korralik sõõrik kuluks teel ära, seega sean sammud drive in-ist läbi ning kõmbin rahulolevalt edasi kodu poole. Merelt tulev niiske, vetikate ja rannaliivane õhk võtab mind embusse ja ma tunnen iga ihukarvaga, kuidas ma kuulun sellesse pilti.

Suveöö üürike kestus paneb mõistma selle ilu ning need hetked sööbivad mälusse kui ühed kauneimad. Ma pole paadunud romantik, kuid lihtne on tunda rõõmu kogu maailmast, kui tead, et kuskil keegi tunneb rõõmu Sinu olemasolust. 💜

Sõidan pärast järjekordset magamata ööd kodu poole. Taevas lööb roosatama, esimesed päikesekiiredki hiilivad üle puudelatvade ning tee on mattunud kergesse uduloori. Just sel hetkel, kui koidab uus päev ja vana pole veel päris otsa saanud, ning silm veel päris kustunud ei ole, tormab peast läbi miljon mõtet. Raadio üürgab vanu kulunud hitte, mis on ennast juba pealuusse kulutanud ning trummikiledesse rajad sisse tallanud, gaasipedaal vajub justkui iseenesest järjest allapoole ning hinge poeb mõnus soe tunne. See on segu liblikatest kõhus, adrenaliinist ja kindlustundest, et mõned asjad siin maailmas jäävad alati samaks. Rohkem polegi vaja, lihtsalt seda tunnet, et maailm on nii kuradi ilus, iga sekund on kingitus. Õnne ei saa planeerida, organiseerida, juhtida. Õnn peitub sellistes hetkedes, oskuses rõõmu tunda selle üle, kui saad kopsud õhku täis tõmmata ning iga keharakuga tunda, et oled elus.

Iga päev üritan pingsalt oma elu kontrolli all hoida. Teen plaane, kalkuleerin ja arvestan. Vahel aga juhtub, et kaotad valvsuse, ning elu võtab ohjad enese kätte. Järjekordselt kihutad pimeduse katte all mööda maanteed, kilomeeter kilomeetri järel lendab mööda. Põgusad hetked inimestega, kellega öö varjus tekib mingi veider side. Koit hakkab saabuma ning tead, et ka tänane öö jääb magamata. Naerad pisarateni mõne vana tuttava ammukuuldud nalja üle ning tunned, kuidas väsimusest saab uus energia. Esimesed päikesekiired pole veel maani jõudnud ning valgustavad eemalt puudelatvu...

Hommikuhämaruses saavad öeldud nii mõnedki sõnad, mis kaines päevavalges oleks jäänud kuuldavale toomata ning kaks väsinud hinge, mis muidu nii erinevaid radu käivad, jõuavad hetkeks ühele lainele. Äkitselt kaovad öö ja päev, minevik ja tulevik, kõik valed ja unistused kaotavad tähenduse ning alles jääb vaid hetk. Hetk, mille jooksul võib juhtuda kõike... Hetkest saavad minutid, tunnid, igavik. Aeg ja ruum kaotavad tähenduse ning on olemas vaid siin ja praegu. Süda peksab, pea käib ringi, pilgud omandavad hoopis uue tähenduse ning iga puudutus on elektrit täis. Hommikuselt jäine õhk tekitab külmavärinaid, kuid sisemuses hõõgub leek ning esimeste päikesekiirte paljastuses oled omaenese tunnete ees võimetu. Piirjooned hägustuvad, ööst saab päev ja kahest saab üks...

Selliseid hetki ei saa planeerida, elu pillab neid vahel, et meelde tuletada, kuivõrd suurepärane on olla olemas.

Jalutasin täna taaskord üle pika aja läbi öise vanalinna kodu poole. Mõnikord ei saa enne arugi, kui väga millestki puudust oled tundnud, kui seda uuesti koged. Mälestused tuhmuvad, emotsioonid vajuvad unustuse hõlma... Kui palju hetki nii juba on peost libisenud? Ma ei taha, et sellest kevadpäevast jääks mulle vaid teoreetiline teadmine, et sel kuupäeval sooritasin liiklusreguleerija eksami. Tahan mäletada seda pohmellis tudengit varahommikusest kesklinnast, kelle meelest mul on vinged punased püksid. Seda muusikavideotunnet, mis mind valdas kesklinna tühjadel ristmikel lonkides ning esimest pahvakat viirukisuitsu, mis Levika uksest sisse astudes näkku lõi. Kogu õdusat õhkkonda, mis valitses, noid habetunud elumehi, kellega sai nii mõneski küsimuses lapselikult itsitades kaasa kõneldud, ja magusat sidruniga teed. Kuidas ma lippasin üle Estonia mälestusmärgi mäe, sest sellisel pühapäevaõhtul on just Kopli üldsegi mitte kõige viimane tramm see, millega peaks koju sõitma. Seda kummalist kuma, mis tänast päeva valitses, ning sedagi, kuidas Toompea loss kõrgus uhkelt Balti Jaama turu muidu nii armetute putkade kohal, justkui andes osa oma suursugusest kumast ka neile edasi. Tahan mäletada neid päkapikke, kes kevadet trotsides endiselt vana puumaja aknal troonisid, ning võib-olla natuke vähem mäletada vana, pornot näitavat kineskooptelekat Sitsi tänava käsitööliste elamus, kuid sellelgi on oma koht tänases kummalises päevas.

Tahan, et see kummaline kevadpäev ei jääks unustusse, nagu on jäetud too sini-must-valge lipp, mis õnnetult ööpimeduses "Ketpaя 6" sildi kõrval möödunud emadepäeva tähistab. Mis on küll nendes maikuu õhtutes nii salapärast ja köitvat, et tekib tahtmine õhku ahmida, et ükski sõõm esimestest valgetest öödest kaduma ei läheks? 

"Loomulikult on see lollus. Aga lollustest me ju elame, mitte tõsiasjade kurvast leivast. Kuhu jääks muidu armastus?"

Ravic (Remarque'i "Arc de triomphe")

Katkendeid suvest

28/07/12 - "Telkide ümber hõljub udu, K toetab vaikselt oma pea mulle sülle. Ettevaatlikult võtan ta käe ja pigistan seda, et ta teaks, kui ideaalne on see hetk minu jaoks. Eemalt kostab öise kontserti kauge kõla, toetan selja vastu posti ning kuulatan. Hoian kramplikult K jopeäärest, justkui kartes täiuslikkust kaotada. K süütab sigareti, suits hõljub meie ümber ning maguskirbe lõhn peletab üksikuid eksinud sääski. Tuttav võtab kitarri ning taaselustab vanu tuntud hitte, miljunääri laul kajab üle tühjade telkide mere ning sulab ühte svjata vatra kauge kõla ning džembepõrninaga. Tunnen iga keharakuga, et elu on elamist väärt."

17/08/12 - "Vurame ERR-i suvepäevadelt linna poole tagasi. Unustuse hõlma vajuvad suitsune grill, mõnusalt jahedad õlled ning hommikune ühissupikeetmine. Seljataha tuleb jätta varbavahedest välja puistatud liiv koos hommikuse päikesetõusu ja merevaatega. Taaskohtumist ootama jäävad ka täiuslik-romantiline Keila-Joa matkarada koos oma muinasjutuvaadete, vana sammaldunud kabeli ning jäätisekokteiliputkaga. Meile vastu vurab lõpmatu autode vool, kõik põgenevad nädalavahetuseks linnast. Heitgaasid leiavad tee minu kopsudesse, pilk hüpleb ühelt betoonehitiselt teisele ja valgusfooripunased hakkavad silme ees värelema. Pargime auto Harku järve äärde ning jookseme kiljudes jäisesse vette, pritsime üksteist ning seejärel väriseme liival ning vehime kätega, et sooja saada. Rahuldustundega teatame telefoni teel sõpradele, et oleme lõpuks tagasi tsivilisatsioonis, kättesaadavad ning õhtuseks grilli-filmi-õhtuks Viimsis igati valmis. Ka linnaelul on omad võlud."

18/08/12 - "Meie südamed löövad ühes rütmis nagu kaks diiselmootorit."

23/08/12 - "Istun diivanil ja toibun alles pikast unest. Puud kohisevad tuule käes, õhus on sügise hõngu. J askeldab õues, K ulatab mulle aurava kummelitee ning tatsab kööki tagasi. Kuulen, kuidas ta seljanka keetmise juurde cherry cherry ladyt ümiseb ning tunnen, et see sügisevärk on tegelikult täitsa vahva."

24/08/12 - "Köögis toimub äge kahevõitlus mees vs ahi. Hetkel tundub seis 1:0 ahju lapseluku kasuks... Kas keegi laenaks meile mõnda kaheaastast, kes sellega hakkama saaks?"

Sain just aru, et mul on ikka maailma parimad sõbrad. Aitäh! :*