Iga päev üritan pingsalt oma elu kontrolli all hoida. Teen plaane, kalkuleerin ja arvestan. Vahel aga juhtub, et kaotad valvsuse, ning elu võtab ohjad enese kätte. Järjekordselt kihutad pimeduse katte all mööda maanteed, kilomeeter kilomeetri järel lendab mööda. Põgusad hetked inimestega, kellega öö varjus tekib mingi veider side. Koit hakkab saabuma ning tead, et ka tänane öö jääb magamata. Naerad pisarateni mõne vana tuttava ammukuuldud nalja üle ning tunned, kuidas väsimusest saab uus energia. Esimesed päikesekiired pole veel maani jõudnud ning valgustavad eemalt puudelatvu...

Hommikuhämaruses saavad öeldud nii mõnedki sõnad, mis kaines päevavalges oleks jäänud kuuldavale toomata ning kaks väsinud hinge, mis muidu nii erinevaid radu käivad, jõuavad hetkeks ühele lainele. Äkitselt kaovad öö ja päev, minevik ja tulevik, kõik valed ja unistused kaotavad tähenduse ning alles jääb vaid hetk. Hetk, mille jooksul võib juhtuda kõike... Hetkest saavad minutid, tunnid, igavik. Aeg ja ruum kaotavad tähenduse ning on olemas vaid siin ja praegu. Süda peksab, pea käib ringi, pilgud omandavad hoopis uue tähenduse ning iga puudutus on elektrit täis. Hommikuselt jäine õhk tekitab külmavärinaid, kuid sisemuses hõõgub leek ning esimeste päikesekiirte paljastuses oled omaenese tunnete ees võimetu. Piirjooned hägustuvad, ööst saab päev ja kahest saab üks...

Selliseid hetki ei saa planeerida, elu pillab neid vahel, et meelde tuletada, kuivõrd suurepärane on olla olemas.

Jalutasin täna taaskord üle pika aja läbi öise vanalinna kodu poole. Mõnikord ei saa enne arugi, kui väga millestki puudust oled tundnud, kui seda uuesti koged. Mälestused tuhmuvad, emotsioonid vajuvad unustuse hõlma... Kui palju hetki nii juba on peost libisenud? Ma ei taha, et sellest kevadpäevast jääks mulle vaid teoreetiline teadmine, et sel kuupäeval sooritasin liiklusreguleerija eksami. Tahan mäletada seda pohmellis tudengit varahommikusest kesklinnast, kelle meelest mul on vinged punased püksid. Seda muusikavideotunnet, mis mind valdas kesklinna tühjadel ristmikel lonkides ning esimest pahvakat viirukisuitsu, mis Levika uksest sisse astudes näkku lõi. Kogu õdusat õhkkonda, mis valitses, noid habetunud elumehi, kellega sai nii mõneski küsimuses lapselikult itsitades kaasa kõneldud, ja magusat sidruniga teed. Kuidas ma lippasin üle Estonia mälestusmärgi mäe, sest sellisel pühapäevaõhtul on just Kopli üldsegi mitte kõige viimane tramm see, millega peaks koju sõitma. Seda kummalist kuma, mis tänast päeva valitses, ning sedagi, kuidas Toompea loss kõrgus uhkelt Balti Jaama turu muidu nii armetute putkade kohal, justkui andes osa oma suursugusest kumast ka neile edasi. Tahan mäletada neid päkapikke, kes kevadet trotsides endiselt vana puumaja aknal troonisid, ning võib-olla natuke vähem mäletada vana, pornot näitavat kineskooptelekat Sitsi tänava käsitööliste elamus, kuid sellelgi on oma koht tänases kummalises päevas.

Tahan, et see kummaline kevadpäev ei jääks unustusse, nagu on jäetud too sini-must-valge lipp, mis õnnetult ööpimeduses "Ketpaя 6" sildi kõrval möödunud emadepäeva tähistab. Mis on küll nendes maikuu õhtutes nii salapärast ja köitvat, et tekib tahtmine õhku ahmida, et ükski sõõm esimestest valgetest öödest kaduma ei läheks? 

"Loomulikult on see lollus. Aga lollustest me ju elame, mitte tõsiasjade kurvast leivast. Kuhu jääks muidu armastus?"

Ravic (Remarque'i "Arc de triomphe")