aasta ja üks

Mu viimasest postitusest on möödas aasta ja üks päev.
Selle aja jooksul on juhtunud nii palju asju, et ma ei suudaks nendeks ka parima tahtmise juures kirjutada. Ja keegi ei viitsiks seda lugeda.

Kõik on muutunud. Kõige rohkem vist mina ise... Selle tõestuseks on kasvõi see, et ma olen sunnitud oma blogi kujundust trastiliselt muutma, sest see käib ajudele.

Kõige olulisem muutus on see, et mul on nüüd keegi, kes on tegelikult ka minu. Ja mina olen tema.

Selle aasta jooksul olen ma teinud palju vigu, katsetanud piire, proovinud uusi asju...
Rikkunud, parandanud ja loonud uusi suhteid. Kasvanud suuremaks, saanud targemaks. Ma loodan vähemalt.

Pisut rohkem kui aasta tagasi kohtasin ma Viru keskuse ees ühte poissi. Minu esimene mulje temast oli, et ta on ülitore, ja et ma tahaks teda rohkem tundma õppida... Paari nädala pärast me läksime linnahalli katusele jooma. Terve aja ma mõtlesin, et ma tahaksin temaga kahekesi jääda. Kolm nädalat hiljem olin ma temasse lootusetult armunud. Olen siiani, ainult tunded on muutunud keerulisemaks, tugevamaks. Armumine on jäänud, armastus on juurde tulnud.

Sõprussuhetega on praegu nii, nagu ta on. Vahepeal hästi, vahepeal halvasti... peamiselt segaselt.
Elu on muutunud keerulisemaks, kunagi ei tea, kes mida tunneb. Tundub, et inimesed ei ole enam nii siirad, kui aasta tagasi olid. Või ei ole nad seda lihtsalt enam minuga.

Jah, elu on veider.

Mina olen veider. Kord masenduses, kord ülevoolavalt õnnelik.

Viimastel päevadel õnnelikum, kui ette oskaks kujutada.

Aitäh, Miisu.