Suveöö unenägu

Praegu on see hetk, kui ma kõnnin keset kõige astrid lindgrenlikumalt sumedat suveööd koju. Magusa portveini õunane järelmaitse, kergelt pööritav pea ning ülev meeleolu. Kopse õhku täis tõmmates tunnen  puitmajade, heina ja niiske asfalti lõhna. Suviti kaotab tallinn oma suurlinnamulje ja manab ette lapsepõlveraamatuist tuttava, romantikast nõretava fassaadi.

Kuskilt immitseb lõkke, suitsukala ja sirelite imalmagusat hõngu. Kaks vene noormeest lahendavad puitmaja trepil maailma asju ja tervitavad mind muheda naeratuse ja käeviipega. Ühel neist on käes lillebukett. Kas peaks lilled vabanduseks kohe daamile viima, või hommikul? McDonald'si rasvane aroom viib mu tähelepanu joobnud noorukitelt ning tunnen ühtäkki, et üks korralik sõõrik kuluks teel ära, seega sean sammud drive in-ist läbi ning kõmbin rahulolevalt edasi kodu poole. Merelt tulev niiske, vetikate ja rannaliivane õhk võtab mind embusse ja ma tunnen iga ihukarvaga, kuidas ma kuulun sellesse pilti.

Suveöö üürike kestus paneb mõistma selle ilu ning need hetked sööbivad mälusse kui ühed kauneimad. Ma pole paadunud romantik, kuid lihtne on tunda rõõmu kogu maailmast, kui tead, et kuskil keegi tunneb rõõmu Sinu olemasolust. 💜