skepsis

Nädalavahetusel (reedel/laupäeval tegelikult) võtsime Kerdiga katusel päikest. Ma koolisõrmuse järgi saan vaadata, seal on ikka täitsa korralik rant, niiet olen pruunimaks saanud küll. Pühapäev läks täiel määral meedia lõputöö tähe all. Hommikupoolikul läksime Kolka, laenasime Jaagult juhtme, et kaamerast video arvutisse saada. Koju jõudes proovisime seda arvutisse saada... ei töötanud. Arvuti ei leidnud üles seda videot kaamerast, lõpuks ei teinud kaamera ise ka mitte midagi. (Kui ma netist abi otsisin, leidsin ma veel umbes 10 inimest, kellel täpselt sama kaameramudeliga oli täpselt sama probleem. Ilmselt mudeli tüüpviga). Ma olin täielikust ahastuses, sest meil oli film peaaegu valmis, ainult vaja heli sisse lugeda ja kokku monteerida, täna oli tähtaeg.
Lõpuks ma koukisin kaamerast kasseti välja - tundus, et viga on kassetis. Kuna lint ei kerinud, õnnestus mul kogemata lint katki tõmmata. Katastroof - kaamera ei tööta, lint on katki ja kahe päeva pärast on tähtaeg.
Siis virutasin ma lihtsalt kaamerale kolm korda lahtise käega täislaksu. Aitas - kaamera hakkas tööle. Nüüd tuli välja mõelda, kuidas lint ära lappida. Asi ei õnnestunud ja me otsustasime midagi muud välja mõelda. Lõpuks tulid mingid mõtted ka, saime asja filmitud. Kella poole üheni öösel monteerisin seda kokku, siis kukkusin voodisse. Eile oli mul 6 tundi, tulin nii ruttu koju kui sain, õhtul tegin neljast poole üheni öösel filmi.. Emme aitas oma kunstiinimese meelega kõrvalt kaasa. Pool kaks öösel oli lõpuks film üle kontrollitud, salvestatud ja mp3-le tõstetud, ühesõnaga kooli viimiseks valmis. Üsna amatöörlik asi tuli - helikvaliteet on täielik jama, näitlejatöö (ainus näitleja olin mina) oli äärmiselt keskpärane ja montaaž oli keskpärane. Aga sisu oli vähemalt minu arvates üsna hea. Lõppkokkuvõttes oli kahe klassi peale (28 inimese peale) valmis 4 tööd. Kõik filmid olid äärmiselt erinevad, omamoodi head, ja kõik said viied. Jube hea tunne on, et see nüüd kaelast ära on.

Kert tuleb täna maale. Tal on homme kaks esimest tundi vabad, saame koos ühe bussiga kooli minna. Varsti hakkangi vastu minema...

Igaljuhul kõigile negatiivsetele sissekannetele kontrastiks võin ma öelda, et tänane päev on küll positiivsuse tähe all läinud. Päikest.:*

krohviga sisemust peita ei saa

Sõbrad on need, kes ei sülita näkku, ei ole egoistid ega omandihullud, ja lasevad teistel ka elada. Kõik ülejäänud, palun tõmmake mu elust minema.

ära

Kolida üksikule saarele, kõigest harjumuspärasest eemale. Eemale koolist, ümbruskonnast, inimestest, kes ei hooli. Lihtsalt minna ära, mitte vaadata tagasi. See oleks ainus lahendus. Aga mulle ei meeldi muutused.

iroonia seisneb selles, et ma olen ikka vait

Öelda valesid asju õigetele inimestele, öelda õigeid asju valedele inimestele ja mõelda valesid asju. Milleks?
Savisaarel on õigus. Vahetust on vaja. Küsimus on aga selles, kuhu poole. Kes jääb, kes läheb? Mis tuleb välja vahetada, mis kõlbab veel kasutamiseks? Miks peavad inimesed nii keerulised olema? Võiks ju vaikselt lahkuda, kui enam ei meeldi. Ma ei vaja kommentaare, ma ei vaja seletusi. Inimesed kasvavad lahku. Miks peab keerutama ja lolli mängima? Ma pole ju loll, ma saan aru, kui mind enam vaja pole. Pole mõtet teeselda, lihtsalt... head teed. Mulle pole vaja inimesi, kes ei hooli. Ma olen piisavalt kaua olnud toeks kõigile, kellel seda vaja on. Nüüd on aeg vaikselt pildilt lahkuda ja otsida midagi uut. Midagi nii uut, et seda pole isegi veel välja mõeldud. Aga kust kuradi kohast seda leida saab, seda ma küll arvata ei oska. Kui keegi teab, siis öelge mulle ka. Kust saab uut?

tartuffism

Ma vihkan silmakirjalikkust.
Ma vihkan seda, kui inimesed teesklevad sõpra, selle asemel, et öelda näkku, mida nad Sinust arvavad.
Ma vihkan seda, kui inimesed lahku kasvavad.
Ma ütleksin, et ma vihkan ennast ka, aga see kõlaks liiga emolt. Pigem vihkan ma enda juures paljusid omadusi, mida muuta tundub võimatu. Eriti praeguses situatsioonis.
Tegelikult ma tahaksin praegu karjuda väga paljude erinevate inimeste peale, aga see oleks energia raiskamine.
Ma ei tea, miks ma üldse vaevun. Ega rohkem vist ei vaevugi.

glacial-grill

Minu kui külmakartliku inimese jaoks oli see täielik hullumeelsus, aga olgu, ma pean tunnistama, et tore oli. Eriti tore oli muidugi, kui varbad üles sulasid. Uued tutvused ja huumor on ka positiivsed. Selline tore pisike mitte-liiga-ülejoonud seltskond oli. :)
Toredam oleks olnud seda teha mitte-koolipäeval, aga läbi häda suutsin ikka ennast läbi tundide vedada, kusjuures ma ei jäänud kordagi magama. Saavutus!
Igal-juhul oli supertore, et Musi mind kaasa kutsus, selline soe tunne tekkis... :)

Päike paistab, täiega mõnus on. Soe... Nurrun siin päikeselaigus tasakesi ja ootan koolibussi. Homme tuleb Musi ja meil saab aasta ja 5 kuud täis. :)