nerve-wracking

Ma olen väsinud, närvis ja kurk on paistes. Valus on. Samas kuskil on selline hea tunne ka, et saab midagi teha. Tegelikult olen ma liiga väsinud, et siia kirjutada. Söön oma makaronid ära, õmblen kostüümid valmis ja kukun voodisse. Head ööd.

copacetic

Tõsiselt mõnus nädalavahetus oli. Reedel emme ei lubanud mul Kohal-Olekusse minna, sest ma pidin õhtul linna minema ja ta ei tahtnud, et ma topelt külmetaksin. Õhtul läksin linna Kerdi juurde, et sealt bussiga Vändrasse minna laupäeval. Õnnel oli sünnipäev, istusime natuke. Sõime ennast kandiliseks ja veeresime magama.
Laupäeval läksime Vändrasse, Kerdi vanaemal oli sünnipäev. Istusime seal natuke, sõime ennast uuesti kandiliseks ja veeresime koju. Seal võtsime natuke veini ja gini, olime kaisus, rääkisime Kerdi emaga juttu. Tore oli. Selline tunne, nagu oleks mind omaks võetud :). Öösel oli niiii mõnus kaisus magada. Voodi oli pehme ja parajalt soe oli... Parim.
Pühapäeval sõitsime hommikul vara linna tagasi. Kert tegi autosõitu... Naljakas oli vaadata. Ta sõitis algaja kohta hästi, kuigi ebakindlalt. Harjutades on rallisõitja valmis ;). Pärast ostsime jäätist.. Nii hea oli. Praegugi veel tunnen, kuidas juuksed Musi järgi lõhnavad. Miisu, ma armastan Sind niinii väga!

Pole mõtet muretseda sellepärast, mida teised Sinust mõtlevad. Nad on liiga hõivatud mõtlemisega, mida Sina neist arvad.

Ma pole päris kindel, kas see on palavikuuimast, vaheajast või millestki muust, aga kõik tundub nüüd kristallselge olevat. Ma tean nüüd, mida ma tahan. Mis veelgi parem... ma tean ka, kuidas seda saavutada. Kolmveerand aastat olen ma mõelnud, kuidas asju muuta, ja lõpuks tunnen ma, et midagi hakkabki muutuma. Võib-olla on asi kevades. Kevadeti on alati lihtsam midagi muuta. Ja mis kõige tähtsam - lõpuks ometi on tahe midagi muuta ja jaks midagi muuta kokku langenud.

Ilmselt on asi ka selles, et viimaste paari kuu jooksul on mu enesehinnang vaikselt, aga pidevalt tõusnud. Ma ei karda enam oma arvamust välja öelda, isegi kui see ei ühti teiste omaga. Võib-olla on asi ka selles, et ma olen viimasel ajal täiesti iseseisvalt päris palju uusi sõpru leidnud. Inimesi, kes mulle pidevalt selgitavad, et ma ei pea kartma ja et mu madal enesehinnang on asjatu. Nii mõnegi inimesega, kellega ma poleks eluski arvanud, et ma suhtlema hakkan, on viimasel ajal pikad jutud maha räägitud. Mulle hakkab lõpuks kohale jõudma tõsiasi, et põdeda pole mõtet. See, et inimesed ise kontakti ei otsi, ei pruugi veel tähendada, et nad mind ei salliks. (Mõte, mida pärast viitteist aastat on päris raske välja juurida.)

Uuesti seda juttu läbi lugedes kõlab see umbes nagu ma planeeriksin riigipööret või midagi veelgi suuremat. Kuigi väga vale see polegi, mis sest, et riigipööre toimub kõigest minu peas.

vahepeatus

Möödas on kaks pingelist uimerdavat päeva. Ometi oli asi seda väärt - kogemus omaette oli juba huvitav, võit omas vanuseklassis lisas muidugi päris palju. Eile õhtul voodisse kukkudes jäin magama vähem, kui kahe sekundiga.

Täna edasi Saaremaale... Kiireks läheb ümber pakkimise, kodutööde ja koeraga jalutamisega, sest praegu olen ma liiga laip, et liigutada. Mingil täiesti seletamatul põhjusel ärkasin ma kell 7:50, aga praegu kavatsen ma edasi magada.
Head und.

valus

Eile sai üle pika aja jälle pidu pandud. Tore oli, kuigi kõik olid kuidagi jube täis. Mingid "ää, mina vää" tibid aelesid ringi ja näperdasid kõike, mis liigub. Funfunfun.
Samas tekkis mõnus ühendus nii mõnegi tüübiga, juttu ajada oli tore. Hommikul oli kõigil peale minu jälle rõve olla.

Tänane päev möödus haiglast-haiglasse tähe all, kuna Kert suutis eile oma käe puruks lüüa. Valus. Kõigepealt trippisime kolmes haiglas, kuna kuskil polnud traumapunkti. Lõpuks Mustamäel leidsime traumapunkti. Pärast kolme ja poolt tundi uimerdamist ja ootamist oli Kerdi käsi paika tõmmatud ja kipsi pandud. Kuu aega kipsi. Valus.

Aga tegelikult on hea asi ka. Ma armastan Teda :)

Btw, PALJU ÕNNE INGRID! ...muld...