so true

elu on ilus

Esimese asjana ma lihtsalt PEAN ütlema aitäh kõigile, kes tegid folgi meeldejäävaks. Ma pole kunagi ühel üritusel nii palju häid mõtteid korjanud ja ma arvan, et ükski üritus pole mind nii palju rõõmsameelsemaks muutnud. See on umbes nagu sügisel vitamiinide söömine, et talvel terve olla. Mina kogusin positiivseid emotsioone.

Muide, kes veel ei tea, folgi ilus ilm oli puhtalt minu ja päikese vaheline kokkulepe.

Kõige lahedam on see, et ma olen viimasel ajal tutvunud nii paljude toredate inimestega. Inimestega, kes on natuke minu moodi ja natuke isemoodi ja kellega on, millest rääkida ja kes saavad aru, mida ma mõtlen. Jälle killuke päikest elus rohkem.

Folgilt tagasi hääletades kadus kahjuks folgitunne üpris kiiresti, kuna esimene auto, mis mind peale võttis oli hall audi, mida juhtis noormees, kes väitis, et "Ma käisin hoopis Õllesummeril. See on ka üsna nagu folk - palju kontserte ja värki!". Järgmisena võttis mind peale must audi, kus sõitsid kaks noormeest, kes olid teel Soome ehitama ja kirusid terve tee arhitekte, kes neile vigased plaanid olid saatnud. Kummaline, kui erinevad inimesed võivad olla.

Lõpetuseks ma tahaksin veel öelda, et mul on hea meel, et ma pole inimene, kelle jaoks elu mõte on olla ilus, omada palju raha ja ägedat autot, saada alati oma tahtmist ning käia hästi palju pidudel. Veider, kui erinevaid asju inimesed elus hindavad.

Mõtelda on mõnus.

mõned inimesed on lihtsalt ilusad, aga mõne puhul on ilu vaataja silmades

Ma ju tahan küll, aga ei oska. Või ei taha? Ma isegi ei oota, et keegi aru saaks, mis ma siia kirjutan. Vahel ma pole päris kindel, kas ma isegi saan. Lihtsad asjad tunduvad alati nii keerulised. Ei, ma tahan küll. Tahan, aga ei saa. Saan, aga ei suuda. Kõik on korraga nii segane ja keeruline. Selline tunne on, nagu tahaks karjuda, aga häält ei tule välja.

Jah, homme olen parem. Aga homset ei tule. On ikka ainult tänatänatäna, see pagana täna. Täna ma ei oska veel, homme võib-olla oskaksin.

Ma tahan lihtsalt olla hea. Kuidas olla hea, kui hea on tegelikult halb ja halb on vahel hea ja mitte miski pole nii lihtne kui paistab? Kuidas elada nii, et oleks hea?

Nii lihtne maailm näib, kui pea on tühjust täis. Aga ma ei taha olla tühi. Kes ütleks, mis on õige?

Vahepeal ma tunnen ennast liiga pisikesena. Liiga pisike, liiga segaduses.
Ka kassid õpivad ujuma, kui nad vette visata, aga neile ei hakka see kunagi meeldima.

Leidsin selle internetis kolades ning jõudsin arusaamisele, et see vastab tõele. Peaaegu.
Kas Sulle meeldivad inimesed?
Ma olen inimene.
Kas Sulle meeldivad inimesed?
Ma vihkan üksindust.
Kas Sulle meeldivad inimesed?
Ma vajan inimesi.
Kas Sulle meeldivad inimesed?
Inimene andis mulle elu.
Kas Sulle meeldivad inimesed?
Ma hoolin inimestest.
Kas Sulle meeldivad inimesed?
Ma armastan inimest.
Kas Sulle meeldivad inimesed?
....ei

Keegi pole täiuslik, aga ma arvan, et õnnelikum kui mina praegu ei saa olla.

Ma olen täielikult järje kaotanud, liiga palju on vahepeal olnud, et jõuaks seda kirjeldada. Aga tähtis on see, et Miisu saab lõpuks arki asjad viia, me oleme ülipalju kaisus olnud ja kõik muudkui läheb paremaks. Ma ei vaevugi enam asjadega sammu pidama, kõik on lihtsalt olles ka nii mõnus.

KiisuMiisu, see on Sulle!