olla hull või mitte olla üldse

Istun Hesis, ootan... Kõik kiirustavad kuskile, ma istun vaikselt ja joon oma magusat piimaga pooleks kohvi. Akna taga on jõulukuusk. Tulukesed säravad, lumi on veel valge, mitte porine. Raadiost tuleb järjest häid lugusid. Kõik on kuidagi unenäoline. Nii lihtne on õnnelik olla, kui oled armunud. 

herilasepesa

Mul on herilasepesa akna taga ja nüüd nad üritavad kõik sisse tulla. Sain just õigel hetkel akna riivi. Ei tea, mis nad välja vihastas. Võib-olla neile ei meeldinud täisvõimsusel Jaan Tätte. Mulle igaljuhul meeldis.

Ja päris ausalt ma ei kavatsegi siia reisimuljeid kirjutada, nagunii annan Isale reportaaže. Aga Kerdi blogis on kõik üsna tõepäraselt ja detailselt kirjas. Kõik, peale geipargi. Seda peate otse meilt kuulma, sest kõike ei või ka internetti üles panna, mõtleks ometi, kui minust saab kunagi tähtis nina, siis saab keegi kohe sopa üles otsida.

Niiet jääte mahlakatest detailidest ilma. Muide, mind saab homme (ja AINULT homme) Folgil näha, niiet kel huvi, otsige mind üles.

Igaljuhul ma lähen parem peletan need herilased eemale, sest kassid ei saa muidu sisse tulla.

Ahjaa, meil on tuhkur. Me kutsume teda Nuustikuks. Ta hammustab pagana  kõvasti.

Kes teatud asjade pärast mõistust ei kaota, sel polegi mõistust, mida kaotada. G. E. Lessing

Käsitööpalavik, tahaks kangastelgi.
Ootan pakki nagu väike laps jõuluõhtul, sõrmed sügelevad juba.
Vaikselt hakkab suverahu kontidesse pugema, kui sõrmed otsapidi mullas ja sääsekublad otsaees. Heinalõhn ja metsik rohelus...

Ma hakkan vanaks jääma vist.
Mahakandmisele siiski veel ei lähe, mul pole kuskile kiiret.

roheline päike kollasel taustal

tahaks jalutada paljajalu metsas
korjata kõrre otsa metsmaasikaid
kanda lõhkiseid teksasid ja haisvaid augulisi ketse
lamada põõsa all ja lugeda luuletusi
maalida täis kõik lastetoa seinad
keeta moosi ja kasvatada porgandeid
rohida maasikapeenart ja riisuda villid peopessa
käia ringi, küünealused mullased, ja et mitte kedagi ei huvitaks
kuulata hästi kõvasti indigolapsi, somnambuuli ja käia kuupaistel jääkülmas jões ujumas
juua ära pool pudelit punast veini ja minna jalutama
teha mitte midagi


tahaks, et mul oleks aega logeleda
leida üles see mina, mis ei ole korralik, detailsusteni noriv ja närvitsev

ma käisin täna testimas. negatiivne. mitte, et see mingi uudis oleks.
ma ostsin mahla ka. vitamiinidega rikastatud 100% mahla.

rotipuur haiseb. mu kingad haisevad ka. las haisevad, homme on ka päev.

väike päikesekiir

Umbes poole kaheksa paiku hakkan vaikselt ärkama. Esimesena tunnen põse vastas Kerdi pehmet nahka ja kuulen ta vaikset nohisemist. Rotipuurist kostab heina sahin ja vaikne piuksumine, õues sädistavad linnud. Teki all on soe ja pehme... Lõpuks julgen pool silma lahti teha ja näen pea kohal lapikest sinist taevast. Laman seal päikeselaigus, vaatan Kerti ja naudin hetke. Ideaalne pooltunnike...

Kui kõik inimesed alustaks päeva nii, oleks maailm palju parem koht.

loomaaed keset metsa

Ma ei ütle, et mul on midagi loomade vastu, aga kui öösel kell kaks otsustavad kaks rotti, et parim koht ajaveetmiseks on minu näos või voodis teki all, on see üpris kurnav. Siiski on hea teada, et iga kord, kui üksindus hakkab matma, tuleb üks pisike külm nina ja poeb kurgu alla.

Kõigest hoolimata on mõnus olla värskelt koristatud toas, kus polegi enam sihvkakoored padja all ja meloniseemned jalutsis, ning juua kuuma kakaod šokolaadijäätisega ja meenutada, kuidas alles hommikul sain pesas nurruda.

Mõnus rammestus, madal valgus, hea muusika. Meeldiv.

After 5000 years of recorded human history, you wonder, What part of 2,000,000 sunrises doesn't a pessimist understand? ~Robert Brault

Kuigi väsimus tapab, iga killuke minust karjub, et magada on vaja ning õppimine nõuab viimasel ajal rohkem kui kunagi varem, on siiski täitsa mõnus ilm ning õhus on kevade lõhna. Tahaks juba niinii väga kevadet ja rohelust ja sooja, et on lausa ime, et lumi selle suure soovimise peale ära ei sula.

Aga tõepoolest, kui ma kohe magama ei saa, siis ma vist panen pildi tasku.

kevad peas ja südames

Phish - Free kumiseb kõrvus, kassid ajavad üksteist taga ja mõtted ei püsi paigal. Veidrad unenäod kummitavad, kuid ehk annab neist miskit head välja pigistada. Veider erutus on hinges, justkui peaks midagi nüüd kohekohe juhtuma. Oh, teeks nii, et see ei ole seotud kassipoegadega.

Vitamiinid, vitamiinid. Ma olen nüüd tervislik-terviklik. Igas mõttes. Elu on porgandipeenar ja mina olen kõige ilusam porgand. Eneseusk on kõige alus.

ja nii on hea

minu väikesed päikesekiired

Välk^^ & Sädeˇˇ.

pilvepealt alla

Elan jätkuvalt positiivsuses, mida ei suuda häirida isegi mitte sinine nina või varahommikune kaklus säästumarketi taga. Seega ei ole mul ka eriti midagi huvitavat siia kirjutada, kui Te just ei taha kuulda sokkide kudumisest või mu ema tehtud kartulisalatist või sellest, kuivõrd nauditav tegevus on lugemine.

Siiski tuleb ära mainida Miisu sünnipäev, sest see oli üks toredamaid päevi vaheaja jooksul. Bowling, piljard, naljakad filmid, ülitoredad inimesed, toit ja õlu = vahva päev.

Üleüldse on kogu mu elu ülivõrdes. Seekord siis heas mõttes.

Päikest.*

I'm happy as a clam at high tide.

Ma ei hakka vabandama, et ma pole nii ammu midagi kirjutanud, sest mul on see-eest olnud kohutavalt tore olla.

Jõulupidu läks ülihästi, õhtu pärast seda oli veelgi meeldivam. Trepikontsert ja jõululõuna olid rahulikud, õhkkond oli meeldiv. Jõulud olid esimest korda üle mitme aasta väga mõnusad, esimest korda oli tõeline jõulutunne ja ma peaaegu ei olnudki kurb, et Miisu ei saanud meiega olla, sest ma pühendasin kogu vaba aja millelegi produktiivsele. Kõige rumalam tegevus maailmas on igavlemine.

26.12 tuli Miisu maale, me veetsime paar päeva peamiselt süües ja lamades. Äärmiselt nauditav aeg oli. 28.12 läksime hommikul seitsmese bussiga linna, käisime hambaarsti juures ja läksime koju magama. Õhtul läksime Alexi juurde, kogu õhtu oli palju vähem joogine kui tavaliselt ning seekord sai isegi juttu rääkida (nii, et vestluskaaslane saab aru, mida teine räägib). Umbes 2 paiku (?) läksime taksoga koju magama.

Järgmisel hommikul läksime jällegi hambaarsti juurde, seekord õnneks viimast korda. Mul on nii hea meel, et Miisu end siiski kokku võttis ja asja ära tegi.

Õhtul läksime GEPi vaatama. Juba bussist välja astudes oli tunda, et õhtu tuleb imeline. Sadas õrna lund, temperatuur oli ideaalne - mitte liiga külm, mitte liiga sulane ning kogu linn oli mattunud kerge lumevaiba alla, ainult tuled kumasid igaltpoolt. Etendus ise oli kirjeldamatult hea - täpselt nii, nagu enamus No99 etendusi. Sealt lahkusin ma viimase aja suurima elamusega. Üleüldse armastan ma teatrit. Mitte, et ma tunneksin end teatris käies teistest paremana, aga igaljuhul tunnen ma, et ma olen saanud elult kordi rohkem kui need inimesed, kes teatris ei käi.

Hommikul mängisin pikalt Amandaga, kellele ma üllatavalt palju meeldin. Miskipärast arvavad kõik väikesed lapsed, et ma olen ülimalt hea mängukaaslane (ehk seetõttu, et ma neile kunagi ära ei suuda öelda). Hiljem tegime Säästukas osturallit, sest kõik oli nii odav, ja tassisime koju kolm kotitäit pühadekraami.

Aastavahetusel oli kõik maal olemiseks ideaalne - paks lumekiht õues, toas kuusk ja piparkoogilõhn, küünlad igalpool, ahjus verivorstid, ahjuliha ja kartulid, pliidil hapukapsas. Ühesõnaga kõik oli täpselt nii nagu vaja. Raketid valmistasid küll pisikese pettumuse, kuid selle parandasid walts ning scrabble koos zooplekkide, biräimede ja redukitsega. Meeleolu oli kõigil äärmisel ülev, õhtu oli suurepärane.

Järgmise päeva seiklustest ma ei hakka pikemalt rääkima - neist saate lugeda siit või siit. Siiski pean vajalikuks mainida, et minu jaoks oli see säärane seiklus, mida saab kogeda vaid kord elus ja mis paneb mõtlema, teeb inimese paremaks ja paneb imestama, kuidas saab maailmas üldse nii palju ilu olla. Läbi öö puusani lumes sumbates ja tõrvikuvalguses lumist metsa imetledes lihtsalt tekib tahtmine teiste vastu kenam olla.

02.01 läksid Silver ja Nele koju, meie Miisuga veetsime õhtu kaisus vedeledes ja magades ning kui me 12 paiku öösel üles ärkasime, sõime suurepärast kartuli-hapukapsa-hakkliha rooga ja vaatasime "American Beautyt", tundsin ma, et on ebaõiglane kurta - elu on ikka paganama ilus.