Miks alati inimesed helistavad kõige ebasobivamal ajal?

Näiteks täna. Läksin duši alla, mõnulesin pikalt... ja just siis, kui kuivatama tahtsin hakata, helistas Sannu ja küsis, millega naatriumhüdroksiid kõige paremini reageerib. No tõesti, mida iganes. Ja et asja veel keerulisemaks teha... ta helistas täpselt Siimu häälega. Ma mõtlesin jumala pikalt, et Siim helistab ja teeb mingit lolli nalja.

Igaljuhul praeguseks ma olen riides, peaaegu kuiv ja üsna mõnus on olla.
Ja tegelikult... teisest küljest vaadates helistas Sannu täpselt õigel hetkel. Ma hakkasin just vaikselt kurvaks muutuma, see kõne tegi tuju jälle heaks. :)

Asi pole üldse selles, kes helistas või mida rääkis. Lihtsalt hea tunne on, kui avastad, et oled kellelgi meeles. :)

Nüüd on see siis möödas.
Jõululaupäev ja peaaegu terve esimene püha.
Jõulukingid, terve pikk päev, kus pole mitte midagi teha, peale teleka vaatamise. Kuuse ehtimine ja kolm päeva ilma Kerdita.
Ma elasin selle üle ja ma ei nutnud kordagi. Kui ma nüüd veel terve tänase päeva ka üle elan, siis on see ilmse tõestus, et pisikesed ümmargused jullad on kurjast.

Igaljuhul homme tuleb Kert. Ja me teeme piparkooke. Lõpuks. Kui saaks nüüd kuskilt 24 tundi järjest und, oleks ülimalt meeldiv.

Muide kui keegi on huvitatud, siis ma olen täna umbes viieni üleval, niiet kõik lõbustamiskatsed on oodatud. :)

P.S. Ma sain jõuludeks kaks paari sokke ja lõhnaõli. Väike vihje haisemise kohta või mis?

-_-

Tänane päev on olnud tappev. Kell 6 ärkasin, sest ema helistas. Siis magasin edasi, ema helistas kell 10. Ja kell 11 ja 12 ka. Siis tõusin üles, sellest saadik olen koristanud. Praegu tegin esimese pausi, võtsin süüa.

Ja ikka veel on tohutult teha. Nii kõrini on juba.
Õnneks Grete aitab mind.

Ma vihkan jõule. Ja koristamist. Ja seda ka, et mul on viiest kilost ikka veel viis alla võtta.

:)

Ma lihtsalt pean mainima, et mul on lõpuks ometi jõulutunne.
Ja ma olen rõõmus. Koolis on selline mõnus segadus, tunde eriti ei toimu...
Varsti tuleb Kert ja õhtul on jõulupidu. Kuigi mul on sammud sassis ja närv sees, on ikkagi päris mõnus tunne.

Esimene tund jäi ära, nüüd õpetaja jõudis klassi. Ma siis lähen üritan midagi õppida :)

(L)

Miisu läks alla, mina lebotan voodis ja kuulan muusikat.
Täiega kaiff on olla, Miisu tegi massaaži mulle just...
Enne vaatasime mingit suht psühhi filmi. Mulle meeldis.

Siiani on niinii mõnus nädalavahetus olnud. Hästihästi palju oleme kaisus olnud...

Homme tuleb Ketu.. ma loodan, et Miisu jääb ka esmaspäevani. Tal on nagunii ainult paar tundi esmaspäeval...

Palav on, peaks akna lahti tegema. Koristama peaks ka. Alati kui Kert tuleb, on tuba nagu sodiladu. Põrand on riideid, juhtmeid, läpakaid, telefone, salfakaid ja muud kräppi täis.
Aga homme on ka aega... ja siis peaks matat õppima... aga ei viitsi.

Kaisus on liiga hea olla. Miisu võiks tagasi tulla juba...

P.S. Mul on maailma parim poiss. (L)

-.-

Lihtsalt teadmisaeks... ma pole siiani magama saanud.
Varsti ilmselt lähen. Ilusat koolipäeva mulle!

*khm*

Passin msnis. Kert on kuskil ma ei tea kus, joob...
Mina passin msnis ja vestlen Punaste Pükstega Poisiga (jah, tal on muideks nimi täiesti olemas, ja ma tean ka seda, aga ma ei tea, kas ta tahab, et see avaldataks).
Ta ei lubanud mul magama minna, sest "minuga olla huvitav rääkida". Huvitav my ass. Ma arvan, et tal ei ole elu.
Talle ei meeldi emod. (Mina selle alla ilmselt siis ei kuulu.) Kõlab nagu oss. Talle ei meeldi tibid. Kõlab nagu normaalne inimene.
Omapärane.

Igaljuhul lähen ma 19 minuti pärast magama. Ja Kert tuleb homme. Üldsegi... praegu mul polegi midagi selle vastu, et Kert ilma minuta jooma läks. Võib-olla hakkan ma normaalseks muutuma lõpuks ometi?
Igaljuhul Miisu Sa oled tohutult kallis mulle ja ma tahan Sind vägaväga õnnelikuks muuta.

P.S. Kas hiline kellaaeg muudabki inimesed flirtivaks või on asi minus?

:s

Passin vahetunnis,just lõppes muusika kontrolltöö. Ma olen õpetaja peale nii vihane. Esiteks oli üks pool tööst umbes kuus korda raskem, kui teine. Võite ise arvata,kumma ma sain.
Teiseks pool teksti, mis töös oli, oli kuskilt nende 90 lehekülje õpikuteksti seest võetud ja selles töövihiku tekstis, kus see oleks pidanud olema, polnud sellest sõnagi juttu.
Ja nagu tavaliselt ei suutnud viiul jälle oma viga tunnistada ja hakkas minuga mölisema, et oleks pidanud rohkem õppima. Oleks pidanud 90 lk teksti pähe õppima?
Käigu põrgu. Ma ei kavatse seda rohkem kannatada. Kui ta veel midagi kobiseb või ma tema geniaalsete ideede pärast kõiki viisi ei saa tunnistusele, siis ma kirjutan kuskile ametisse.

Eniveis mul on kõht täiega tühi, nõme olla ja kopp ees koolist.
Tahaks täiega ära minna Miisu juurde, aga ma pean koolis käima, ma olen niigi palju puudunud:S

Igatsen Miisut täiega... Niinii tahaks kaissu. Ja ma pean veel 5 tundi koolis olema :(

häppihäppihäppi

Hommik on. Magasime Miisu kaisus.. rääkisime õhtul pikalt..
Öösel nägime mõlemad sarnast unenägu.
Nüüd Miisu tõi mulle mandariini voodisse ja kohe tuleb teeb musi mulle...

Lõunast läheme jõulukoju. Lund ka sajab natuke, peaaegu õige tunne on.
Õhtul tuleme koju, joome glögi ja oleme kaisus. Ma vähemalt loodan, et tuleme.

Miisu... ma armastan Sind!

fail

Kool. Neli tundi veel.

Siis saab Miisu juurde...
Eile... kurb oli. Aga esimest korda ma ei kahetse, et ma neid asju ütlesin. Parem hakkas. Tõesti palju parem.

Ma armastan Miisut. Tegelikult... ma armastan teda vägavägaväga palju.
Lihtsalt vahepeal... valus on. Tahaks, et keegi mind ka nii palju igatseks, nagu mina Miisut.

Aga noh... ega midagi ei muutu ka. Ilma Miisuta oleks ju... polekski midagi. Ainult tühjus. Ilma Kerdita pole ma tervik.

...

Tänane õnnelause: Edukus on suutlikkus minna ühelt ebaõnnestumiselt teisele, kaotamata entusiasmi

Pisitillu

Istun koolis, igav on ja Miisu on kaugel.

Eile käisin linnas... nägin Miisu õde.
Suht šokk oli või nii. Ma ei kujutanud ette, et ta NII väike on.
Ma pole kunagi nii väikest last näinud.
Ta käsi oli... oeh. kirjeldamatu.

Pärast olime Miisu juures... käisime duši all, tegime pitsat ja vaatasime telekat. Mõnus oli.

Hommikul tulin kooli...jäin esimesse tundi 30 minutit hiljaks.
Geo KT tuli enam-vähem välja, inka oma saan nelja... Kurb.
Aga ma loodan, et kokku tuleb viis.

Kurb on olla. Kert on liiga kaua eemal olnud. Ma igatsen lolliks ennast.

Miisu, tule palun siia ja võta mind kaissu ja tee nii, et enam ei oleks kurb...

action

Hmm.
Nädalavahetus oli pikk.
Reedel kõigepealt kella kümneks Liisi juurde tööle. Kõigepealt jõime teed, Liis tegi paar kõnet ja istusime niisama ja ärkasime üles. Siis käisime kahel objektil, ta näitas mulle kõike ja rääkis juurde. Umbes kolme tunni pärast läksin linna, trammis sain veel Arvoga kokku. Merepuiesteel nägin Miisut, Reiot ja mingit tüüpi veel.
Soovisin Reiole õnne ja hüppasin Miisu sodiks...
Siis käisime kodust läbi, sõime ja läksime Virru tagasi. Reio printis pildi välja, nägime Reimot, käisime konil ja trippisime Estoniasse.
Varsti olimegi Reio juures. Telekast tuli 7th heaven ja tal on eluarmas väike õde.
Sõime-jõime-tegime vessut ja tundsime ennast hästi. Täitsa tore oli.
Kui Kerdiga poleks tülitsenud öösel, oleks kõik olnud ideaalne.

Igaljuhul lõpp hea, kõik hea ja küpsisetort maasikatega kuulub kategooriasse väga hea.

Laupäeval trippisime häälega minu juurde... Tallinnani asi sujus, edasi läks väga vaevaliselt. Kella kolme paiku hakkasime maksimarketi juurest hääletama, enne kuut olime kodus. Sõime ja jäime kohe tuttu.
Magasime kella neljani, käisime joomas ja vetsus ja magasime hommikuni edasi.
Terve pühapäeva magasime maha. Õhtul hakkasime bussi peale minema, aga poolel teel meenus, et sularaha on kodus....
Hommikul kell 5 oli uus äratus, seekord sujus kõik ilusti ning Kert ja Ketu said 6.30 marsa peale.
Kell 7 olin kodus tagasi, pugesin voodisse ja magasin tund aega. Poole tunni pärast Miisu messis mulle, et ta sai õe :) Nii armas ju.

Peaaegu olin koolis juba, kui ema helistas, et Grete on hullu jamaga hakkama saanud ja ma läksin koju tagasi. Nüüd olen terve päeva kodus passinud ja niisama tšillinud.

Ema tõi auto ära, Grete on endiselt jobu ja mina lähen lolliks, sest ma igatsen Miisut täiega.

Miisu...ma armastan Sind üle kõige!

lalala

Lalalalalalalala...

Ma olen kodus, nohu on, pea valutab ja ma kuulan kräppi.

Mõtlen, et peaks oma riideid sorteerima, mõned asjad ära parandama, mõnda natuke niisama muutma...

Ma olen üksi kodus.
Tahaks Miisut näha...
(L)

Plaanidplaanidplaanid.
Mul on vaja orja.

Vesika peaks ära parandama.

Mul on igav.

...

Inimesed on küll õppinud kirjutama, aga lugemisega on lood nadid.

tripp

Reedel käisime Jõgeval luulefestivalil. Täitsa tore oli. Nägime palju huvitavaid etendusi, saime palju uusi tuttavaid jne. Hästi palju vanu tuttavaid nägime ka. Kõik oli ülitore, kuigi magada eriti ei lastud ja lõpuks ei jaksanud enam üldse etendustega kaasa mõelda.
Laupäeval pidi Miisu Vändrasse Kadi sünnipäevale minema, aga me ei leidnud sobivat bussi (kõik bussid läksid Jõgevalt ainult reedeti ja pühapäeviti, Tartu kaudu oleks läinud aega mingi 5 tundi) ja me otsustasime häälega minna. Umbes kahe paiku, kui olime ära näinud peaaegu viimase etenduse, hakkasime juba minema, ütlesime kõigile head-aega ja siis üks tuttav Saaremaalt ütles, et „Vändra… aa, me sõitsime sealt otse läbi, tulge meiega parem!“ ja nii me saime Saaremaa trupibussiga Vändrasse. Nägime lõpetamise ja kõik ära ja jõudsime normaalseks ajaks Vändrasse ka. 'ändras istusime paar tunnikest Kadi, Kerdi ema ja vanaema ja Kadi sõbrannaga, sõime salatit ja torti ja siis läksime magama. Algne plaan oli, et tuleme hommikuse rongiga Vändrast Tallinna, sest lõunase peale me ei saaks kuidagi – rongijaam on Vändrast umbes 10 km kaugusel ja Kerdi ema pidi minema Pärnusse tööle. Me oleks pidanud kell 7 tõusma ja rongi peale sõitma, aga me ei suutnud ärgata ja me otsustasime minna neljase bussiga (ega seal eriti rohkem variante polegi). See oli esimene viga. Passisime terve päeva toas, vahtisime telekat ja sõime. Siis läksime bussi peale – lund tuiskas, tohutult külm (tegelikult ainult -1 … -5 kraadi, aga tuul oli jube), hanged olid vähemalt kolm meetrit. Buss sõitis jube aeglaselt ja oleks korra peaaegu kraavi sõitnud ja paar korda hangedesse kinni jäänud. Lõpuks buss ei sõitnud väiksematest kohtadest läbi, peatus ainult suurtes kohtades ja jõudis normaalsest 56 minutit hiljem Tallinna. 120 km läbimiseks kulus ainult 3 tundi, mis on hea saavutus arvestades ilma.
Ingridi ja Ketu buss sõitis Tartust Tallinna 5 ja pool tundi (3 tundi kauem kui peaks), nad nägid tee ääres kahte suurt liinibussi, mis olid kraavi pannud, uudistest kuulsime, et Põltsamaal sõitis buss kraavi ja inimesed toodi välja katuseluugist ja inimestel soovitati majast väljuda ainult tungival vajadusel. Soovitati alati kaasa võtta soojad riided, tekke, soe jook ja täis akuga mobiil. Tallinnas ootasime Kerdiga päris tükk aega trammi, kui lõpuks selgus, et trammid ei sõida, sest nad ei saa Sossi mäest üles. Kesklinna me ei saanud, sest läbi lumetormi kõndida oleks olnud natuke liiga karm. Nii me istusime pizzabaaris, ootasime Ingridit, Ketut ja järgmist bussi Kolgakülla ja jõime teed, ise täiesti läbimärjad. Kui Ingrid ja Ketu lõpuks 20:30 paiku Tallinna jõudsid, läksime seisime lootusrikkalt pool tundi bussipeatuses, taipamaks, et buss ei tule. Kert helistas oma isale, kutsus ta järgi, sest bussiga oleks olnud võimatu kuskile saada – peaaegu ükski buss ei sõitnud, kõik olid lumes kinni. Kuldaril kulus üle tunni aja, et jõuda Pelgurannast Bussijaama, sest ta jäi autoga esimese 50 meetri jooksul hange kinni. Lõpuks saime elusalt auto peale, viisime Ketu ja Inksu Laagrisse Jalmari juurde, ise läksin Kerdi juurde ööseks. Soe tee, soe söök ja kuum dušš aitasid mul varsti oma varbaid tundma hakata ja ma jäin magama peaaegu kohe, kui voodisse kukkusin.
Hommikul mõtlesin, et lähen kooli linnast, aga enne 12:20-t poleks läinud ühtki bussi Kolka ja Terje jutust selgus, et üsna mõttetu oleks kooli minna, nagunii seal eriti kedagi ei ole. Nii veetsin ma päeva Polütehnikumis, käisin kõigis tundides, osutusin nii mõneski asjas targemaks, kui ma oleksin osanud arvata, mängisin lumesõda ja nautisin täiel määral lumepüha. Kosmose ümber oli lund kohati mulle vöökohani. Bussijaamas oli keset platsi vähemalt viiemeetrine lumehunnik! Säh Sulle kehva suusailma.
Niinii tore oli Miisuga olla :)
Õhtul jõin veel tasside kaupa kuuma teed, olin teki all soojas ja kandsin salli, aga see mind ei päästnud - mandlid on paistes ja täna kooli ei läinud.
Loodan, et homme on parem, ja saab kooli ka. Igaljuhul praegu olen ma oma eluga üpriski rahul.

hope

Miisu tuleb täna...
Ma olen suht rõõmus täna.
Istun koolis, õues sajab lund. Igalpool on valge.

Lõhnan hästi. Miisu järgi. Käisin hommikul duši all ja rottisin ta dušigeeli. Mu soeng on elus ja ma ei näegi täna kalts välja.

Kui nüüd Miisu ka varsti tuleks, oleks eriti kjute. Aga sinna on vähemalt 10 tundi aega.
Ma niinii loodan, et Jõgeval läheb kõik ilusti.

appi

Ma kardan Jõgevale minna.
See on nagu folgiga. Iga aastaga kehvemaks. Ma ei taha ära rikkuda mälestust täiuslikust jõgevast...

Ma ei viitsi pidu panna, ma ei viitsi trippida, ma ei viitsi üldse enam selliseid asju teha. Aga ma tahaksin tahta. Oleks palju lihtsam. Eriti Miisuga. Kuigi... kui ta ei suhtuks minusse nagu kellessegi, kes tuleb peole või kuhu iganes jooma kaasa, vaid kellessegi, kellega koos ta läheb jooma, oleks asi ka parem vb.
Ma ei tea. Ma tunnen, et ma olen neist asjust kuidagi välja jäetud. Või ise jätnud. Tahaks...
Miks ma ei võiks olla selline, nagu teised?

Ise

Lõpuks ometi kodus. Täna on juhtunud igasuguseid halbu ja paremaid asju.

Igaljuhul... Inksu... ma ei jäta Sind kunagi. Ja ma luban Sulle, et kõik saab korda. Ma ei ole veel ühtki lubadust murdnud, mis ma Sulle andnud olen.

Ma kuulan Birgit Õigemeelt. "Ise" on päris hea. Teeb tuju paremaks. Ma tean, ma olen veidrik.

Ise tean mis teen
Lähen lõpuni välja
Ise ma
Oma vastused saan
Ise tean mis teen
Tahan lihtsalt olla
Ise tean ja teen ja saan

Ma olen koolis.
Leidsin ideaalse lahenduse Jõgevale. Leidsin bussid, millega Miisu saaks ilusti Jõgevalt Pärnusse laupäeva hommikul, niiet ta saaks käia Betikatel ja minna õe sünnale, kõik oleks rahul. Ma nii loodan, et sellest tuleb välja midagi...

LUMI ON MAAS! Nagu wtf? LUMI. Päris lumi. Külm märg valge plögane lumi! Tegelt ka, jumala haige!

Aga vähemalt on ilus. Miisu on armas. Ma olen peaaegu õnnelik. Mul on ju Miisu. Kui ma ei pea betikatel üksi tühja passima ja Miisu saab tulla, on kõik täiuslik. Täiesti täiuslik.

Peale lume. Ja mulle ei meeldi jõulud.

P.P.S Kuradi külm on.

P.S. See pole Sinu süü.

Kodus. Lõpuks. Pärast pikka päeva.

Mu msn ei tööta, mu nett teeb imelikke asju, ma ei saa Miisuga rääkida, ta ei tule Jõgevale ja ma olen õnnetu. Ma saan aru, miks ta ei tule, ma tõesti saan, aga kurb olen ikka.
Ma kuulan Birgit Õigemeelt ja nutan. Tee maitseb imelikult, Miisu ei taipa, et võiks skype'i tulla ja üldse... peaks magama minema, et ei peaks rohkem mõtlema.
Uni võiks tulla.

Ma loodan, et ma saan Jõgevalt poole pealt ära tulla, kohe pärast meie esinemist, siis ma ei pea seal passima, nagu eelmine kord.
Paula ignob mind, Jaanika... ma ei tea, mis teema tal sellega on. Igaljuhul pole mul seal mitte kellegagi olla ja ma ei taha terve õhtu vahtida Reiot ja Triinut ja kadestada neid. Eelmine aasta oli piisavalt nõme.

Ma pean netist ära minema, enne kui ma midagi rumalat ütlen.
Tahaks, et oleks üleeelmine nädalavahetus ja see jääks igaveseks.

Miisu, kui Sa loed seda... unusta ära. Ma ei taha Sulle närvidele käia sellega.

Ma tunnen ennast nii lollina.
Ma tegin eile oma elu kõige suurema vea. Õnneks (nagu tavaliselt) tulime me sellest välja, elu läheb edasi ja... kõik on vist jälle hästi. Kuni järgmise korrani, mida ma tõesti loodan, et kunagi ei tule.

Miisu armastab mind, mina teda... ja ma loodan, et me oleme igavesti koos. Õnnelikult.

See, et ma vahepeal nii rumal olen.. ma lihtsalt.. olen alles väike ja loll.
Miisu on maailma parim. See, et ta mind üldse talub... mulle alati kõik andeks annab.. on kõige vaimustavam asi.

Ma olen ikka jumala jobu. Minu õnneks Miisu väike jobu. Ma ei taha seda mitte kunagi ära rikkuda.

See kõik on vale. Ma olen täiesti katki. Ma ei taha enam nii. Seda ei saa enam parandada. Lihtsalt ei saa. Kõik on nii p*rses.

Ma ei ole väärt seda suhet, ja see suhe ei ole väärt mu viimaseidki pisaraid. Või siiski, võib-olla on. Aga ma ei saa seda endale lubada. Minust sõltuvad liiga paljud inimesed.

Ma ei näe praegu ühtki võimalust, kuidas kõik saaks veel korda saada. Ma ei saa sellest üle. Ei tahagi saada. Ma ei taha muud elu, kui ainult saaks selle tagasi, mis kord oli... Aga seda ei juhtu kunagi.

Tahaks lihtsalt maha kukkuda, et see kõik oleks läbi. Ma ei jaksa enam. See viimanegi hea asi on kadunud. Ma ei saa enam kellelegi toetuda, nüüd pole mul tõesti enam kedagi, kes mind aidata saaks. Kert... see pole Sinu süü. Sa ei peagi mu hulluarsti mängima. Anna andeks, ma tõesti armastasin Sind.

Ühine otsus - jah, piisab küll.

Alustame ilusti otsast peale koos liivakasti ja minikaläbudega. (Ei, te ei peagi sellest aru saama. Peaasi, et asjaosalised ise saavad)

Pärast Miisu edutut katset mind trepist alla lüüa, on meil lõpuks konil käidud.
Ma loopisin üksikut noolt maasse "kisskisskiss, no tule siia, ainult korraks!". Ta tuligi. Ma viskasin mööda. Meelega, vist.

Mu kuvari tagant paistavad mustad kõrvad ja mul on kõht tühi.

Jänesed on vait ja istuvad riiulil. Ei mingeid pretensioone.

Nunnu on endiselt kärvand. Uut ei paista kusagilt. Tüüpiline.

BTW, täna armastan ma teid kõiki.

Istun Miisu kõrval voodis... Kuulan Star Fm'i, vaatan, kuidas Miisu istub hinnavaatluses ja mõtlen, kas see ikka on see, mida ma tahan. Te ei peagi sellest aru saama, ma ei saa vahel isegi.

Kuidas olla kindel, et see kõik läheb nii, nagu me loodame? Ma ei taha lõpetada nii, nagu mu ema ja isa. Nagu enamus ülejäänud täiskasvanuid, keda ma tean.

Kas ainult armastusest piisab?

Passin voodis, Miisu on mu kõrval ja tegeleb oma läpakaga. Suht igav on.
Msnis pole midagi teha, ma kuulan Schnuffel bunnyt ja nõulaifin.

Eile oli kohal-olek. Suht väsitav oli. Koju jõudsin, sõin ära ja kukkusin magama.
Öösel magasin nii sügavalt, et ei kuulnud, kuidas kassid Nunnu ära tapsid :(:(
Nii kahju on...
Igaljuhul on voodis ebamugav kirjutada, eriti kui keegi Su peal magab, niiet jamh. Kunagi hiljem vb.

Jõudsin koju just...
Koju kõndides mõtlesin isa peale. Ta on Eestis, aga mul pole aega eriti temaga kokku saada. Mul hakkas nii kahju tast. Ta on kaks korda kaotanud kogu oma pere. Lapsed, naise...
Ma ei oska kuidagi aidata ka teda.

Samal ajal mõtlesin seda ka, et niinii hea oli täna Miisu juures olla. Lihtsalt istuda, lugeda raamatut, aeg-ajalt vaadata teda... Ta on lihtsalt niinii armas ju!

Tahaks parem inimene olla.

Täna oli ikka eriti geniaalne linna tulla. Pidin tulema selleks, et Inksu ei peaks üksi hääletama, aga ta ei tulnudki linna. Keit tuli maale ja mina läksin üksi linna.
Õnneks sain suhteliselt kohe auto peale. Alguses Ulliallikalt Loksa risti, pärast edasi Stockmani juurde. Täitsa tore tüüp oli. Mu unistuste kutt 2005. XD
Igaljuhul me rääkisime terve tee juttu. Peamiselt koolist. Küsis, et mis ma edasi teen pärast keska lõppu jms. Täitsa tore oli.
Siis läksin polüsse, ootasin Miisut natuke ja jooksime trammi peale. Läksime tema juurde, olime kaisus, vahtisime telekat jms. Sõime liha ja kartuleid, nämm oli. Tahaks jäätist.

Algul pidin 20:30-ga koju minema, aga plaanid muutusid ja ma passin Miisu juures, kuulan kräppi ja Miisu õpib. Tema meelest pole mul mõtet passida siin, kui ta ei tegele minuga... aga tegelikult on. Isegi lihtsalt see, et ta on mu lähedal, on hea tunne.

Ta ikkagi tuleb homme minu juurde. Veidral kombel ma sain, mida tahtsin, aga ma polegi enam kindel, et see on see, mida ma tahtsin...

Miisu käskis mul kräpi kinni panna. Ma ei imesta. Ma olen vist ainus inimene, kellel see keskenduda aitab. Aga samas... ta kuulab stargate'i samal ajal, niiet... jamh.

Igaljuhul on mul täna natuke parem olla. Natuke. Magamine aitas pisut, Miisu unes nägemine ka.
Võib-olla homme olen jälle 100% õnnelik. Ma loodan vähemalt.

Pime. Külm. Väsinud. Kurb.

Jah, kõik ei olegi nii tore, kui ma arvasin. Ma tõesti lootsin, et see etapp on nüüd möödas... kurat noh.
Vahepeal oli kõik nii hästi, praegu... pole enam nii hästi. Pigem vastupidi. Ma ei näe Kerti ma ei tea kui kaua... mul ei ole mitte midagi teha ja ma ei taha koolis käia. Kohal-olekus ka mitte. Ja ma ei taha Jõgevale minna. Tahaks mitte mõelda, liigutada. Lihtsalt olla.

Mu silmad valutavad, mu kael on marsas magamisest haige.

Olen jah ving, mis teha. Olengi selline. Kui ei meeldi, hoidke eemale. Mul on kopp ees sellest, et ma pean teistega arvestama. Mul on kopp ees sellest, et kõik midagi arvavad ja sellest, et ma olen kõigi jaoks nagu mingi toiduautomaat ja inimene, kelle kaelas nutta, kui midagi halvasti on, ja inimene, kes ununeb, kui kõik on hästi.

MUL ON SELLEST KÕIGEST KÕRINI!

Tahaks karjuda. Seni, kuni kergem hakkab. Aga ei saa. Pole sellist kohta, kus ma kedagi ei segaks. Mitte ainult karjumise mõttes. Ma olen jalus kõigil.
Ma pean leidma endale koha, koha, kus ma pole kellelgi ees. Koha, kus oleks kogu aeg soe, ilus, päike, ja keegi, kes minuga oleks. Kelle jaoks ma oleksin maailm. Kuskil ju peab olema selline koht, eks?

Istun koolis, puhkan muusika kontrolltööst, mis üle ootuste hästi läks, ja mõtlen, kas minna linna või ei. Kerti tahaks näha küll, ja ma ei taha, et Inksu peaks üksi hääletama, aga samas tahaks kodus olla ja magada... Koristama peaks, Nunnu tahab kastmist ja kohustusliku kirjandusega peaks ka tegelema hakkama.
Eks näis, võib-olla lähen linna ikkagi, sest homme jõuan nagunii kuue-paiku koju ja siis saab koristada.

...

Tund aega hiljem on plaanid tehtud - linna ikka, kuidas siis muidu!
Joon hot love'i, söön šoksi ja nurrun. Vahetund on. Ma näen Miisut täna. Elu on ilus.

When everything's coming to you, you're in the wrong lane.

I'm totally in the wrong lane. And happy about it.

Täna linnast koju sõites mingi tüüp rääkis telefonis oma pifiga. Alguses oli tavaline small-talk ja tibichat, päris lõbus oli kuulata (ma tean, et see on inetu). Kutt ütles vahepeal pifile, et "Kui Sa siga oled, ei saa mina Sinust ka printsessi teha!". Lõpuks hakkasid nad vaidlema ja läksid lahku vist.
Väga veider oli kuulata. Nende vestlus ja tülitsemine tuli nii tuttav ette, tundsin ennast ära. Aga siis hakkasin mõtlema, et viimasel ajal ma pole enam selline. Viimasel ajal on kõik nii hästi. Minu enda sees ka. Ma olen rahulikum ja õnnelik.
Isegi vihm jäi minu pärast järele ja kuu tuli pilve tagant välja, et mu teed valgustada.
Egolaks, ma tean. Aga mul on põhjust ka. Mul on maailma parim kutt. Ta ei ütle mulle siga. Mina talle ka mitte. Kas pole mitte täiuslik suhe?

P.S. Kuna armastus võidab kõik, siis alistugem ka meie tema võimule.

Meil Miisuga sai täna aasta täis...
Tšillisime minu juures, tegime süüa... Vaatasime filme ja lamasime niisama kaisus. Kiusasime üksteist, leppisime ära ja naersime kõige üle.
Ma lihtsalt lamasin ja vaatasin, kuidas Miisu magab, ja olin rõõmus selle üle, et ta minu kaisus on...
Ma olen tõesti maailma kõige õnnelikum inimene.
Viimase nädala olen ma terve aja naeratades ringi käinud. Lihtsalt on nii hea teada, et mul on keegi, kes on minu jaoks alati olemas, kellega ma saan kõike jagada ja kes armastab mind samapalju, kui mina teda.

MIISU MA ARMASTAN SIND ÜLE KÕIGE!

aasta ja üks

Mu viimasest postitusest on möödas aasta ja üks päev.
Selle aja jooksul on juhtunud nii palju asju, et ma ei suudaks nendeks ka parima tahtmise juures kirjutada. Ja keegi ei viitsiks seda lugeda.

Kõik on muutunud. Kõige rohkem vist mina ise... Selle tõestuseks on kasvõi see, et ma olen sunnitud oma blogi kujundust trastiliselt muutma, sest see käib ajudele.

Kõige olulisem muutus on see, et mul on nüüd keegi, kes on tegelikult ka minu. Ja mina olen tema.

Selle aasta jooksul olen ma teinud palju vigu, katsetanud piire, proovinud uusi asju...
Rikkunud, parandanud ja loonud uusi suhteid. Kasvanud suuremaks, saanud targemaks. Ma loodan vähemalt.

Pisut rohkem kui aasta tagasi kohtasin ma Viru keskuse ees ühte poissi. Minu esimene mulje temast oli, et ta on ülitore, ja et ma tahaks teda rohkem tundma õppida... Paari nädala pärast me läksime linnahalli katusele jooma. Terve aja ma mõtlesin, et ma tahaksin temaga kahekesi jääda. Kolm nädalat hiljem olin ma temasse lootusetult armunud. Olen siiani, ainult tunded on muutunud keerulisemaks, tugevamaks. Armumine on jäänud, armastus on juurde tulnud.

Sõprussuhetega on praegu nii, nagu ta on. Vahepeal hästi, vahepeal halvasti... peamiselt segaselt.
Elu on muutunud keerulisemaks, kunagi ei tea, kes mida tunneb. Tundub, et inimesed ei ole enam nii siirad, kui aasta tagasi olid. Või ei ole nad seda lihtsalt enam minuga.

Jah, elu on veider.

Mina olen veider. Kord masenduses, kord ülevoolavalt õnnelik.

Viimastel päevadel õnnelikum, kui ette oskaks kujutada.

Aitäh, Miisu.