skittish

Sõidan pärast järjekordset magamata ööd kodu poole. Taevas lööb roosatama, esimesed päikesekiiredki hiilivad üle puudelatvade ning tee on mattunud kergesse uduloori. Just sel hetkel, kui koidab uus päev ja vana pole veel päris otsa saanud, ning silm veel päris kustunud ei ole, tormab peast läbi miljon mõtet. Raadio üürgab vanu kulunud hitte, mis on ennast juba pealuusse kulutanud ning trummikiledesse rajad sisse tallanud, gaasipedaal vajub justkui iseenesest järjest allapoole ning hinge poeb mõnus soe tunne. See on segu liblikatest kõhus, adrenaliinist ja kindlustundest, et mõned asjad siin maailmas jäävad alati samaks. Rohkem polegi vaja, lihtsalt seda tunnet, et maailm on nii kuradi ilus, iga sekund on kingitus. Õnne ei saa planeerida, organiseerida, juhtida. Õnn peitub sellistes hetkedes, oskuses rõõmu tunda selle üle, kui saad kopsud õhku täis tõmmata ning iga keharakuga tunda, et oled elus.