Umbes poole kaheksa paiku hakkan vaikselt ärkama. Esimesena tunnen põse vastas Kerdi pehmet nahka ja kuulen ta vaikset nohisemist. Rotipuurist kostab heina sahin ja vaikne piuksumine, õues sädistavad linnud. Teki all on soe ja pehme... Lõpuks julgen pool silma lahti teha ja näen pea kohal lapikest sinist taevast. Laman seal päikeselaigus, vaatan Kerti ja naudin hetke. Ideaalne pooltunnike...
Kui kõik inimesed alustaks päeva nii, oleks maailm palju parem koht.
teisipäev, 9. märts 2010
Tellimine:
Postitused (Atom)
