October 24, 2007

Dear World,

I am not some psychotic fucks or pathetic losers trying to end my worthless existence. Nor am I one of these pussies using suicide as a cry for help. I kill myself tonight as king of the world. Things could not be better.

Which is why I choose now to leave this world. Things just can't get better. I have reached the pinnacle of life, and not just my life, the zenith of existence itself. Bliss, Nirvana, Utopia. I am at the top of the mountain, not at the bottom like most suicidal douches. Unfortunately, the days ahead of me will never be as good as tonight. So I have nothing to look forward to.

I just snorted not 1, but 2 lines of coke off of not 2, but 3 hookers' chests. Then we all 4 made sweet beautiful love. The kind of sweet beautiful love they sing rap songs about and outlaw in 32 states. Then we washed, rinsed and repeated until we were all dehydrated.

It is truly the best night that could ever be, which is why it must end tonight. Life can now only get worse. Nothing is left for me here in this world. Every seemingly joyous moment from here forward would be compared to tonight and fall miserably short.

So, I'm going out on top, high as hell, feeling good, and my seed spread in and among of three beautiful women. It was nice to be me.

Viva Life,


Luise

P.S. Just to be sure, could you check my pulse again?

__________________________________________________________________

Mida kõike netist leida ei või! http://www.porkjerky.com/suicide.htm

Minus elab üks asi.
Pisipisike...ja samas väga suur.
Ta on kui juukseid sasiv tuul,
Kui selges taevas hõbedane kuu.

Ta on kui hommikune udu,
Mis endasse mu peidab.
Kui sügisene raju,
Mis muu kõik mõtteist kaotab.

Kui kevadine aas
Ja vulisevad veed.
Ta on kui šokolaad
Ja piparmünditee.

Ta on kui esimene lumi
Või sõbra kallistus.
See pisi-pisikene asi...
Mu esimene armastus.

Okei. Saara SUNDIS mind siia kirjutama, ma tegelikult üldse ei tahtnud. Nagu sellest vähe poleks, et ma temaga skräpin, eksole. Aga okei, kuna ta on nii suuremeelne, et tuleb minuga geiparaadile, siis ma kirjutan talle siia oma personal message...

Ma käisin täna suitsitriinude ja tõmbleva mustikaga koos ujumas ja püüdsin kõrvadega vett.

Tegelikult ma käisin rannas. Ja seal oli kuradi palju lepatriinusid, kes tahtsid ennast ära uputada... (!):/. Vaesed väikesed värdjad.
Igal juhul, ma päästsin kaks tükki ära, kolmas, kurat, suri enne, kui ma ta päästa jõudsin. Tõbras selline.
Ja siis me läksime vette:

Vanaema: "Grete, sa ära tule, sul hakkab külm, pärast veel!"
Grete: "Mul pole külm ju..."
Vanaema: "Aga varsti hakkab."
Mina: "Siis läheb välja, kui külm hakkab."
Vanaema: "Ta ise ei saa aru sellest. Ta läheb siniseks ja hakkab värisema!"
Grete: "Te saite mu saladuse teada, ma olen tegelikult mustikas."
Mina: "Järelikult oled sa tõmblev mustikas!"

Nojah, ja siis ta pritsis mind veega, ma keerutasin ja vesi lendas täpselt kõrva!:@

Eniveis, lõbus päev oli, ja homme on geiparaad ja me lähme Saaraga randa võibolla ja tegelikult me võibolla võtame Andre ka kaasa ja mul on päikesepiste ja mandlid haiged!

Säh sulle Saara, oled nüüd õnnelik?

>^.^<

Tegelikult tegin ma selle blogi ainult selleks, et mul oleks, mida teistel lehekülgedel oma koduleheküljena linkida. Aga kui mul juba blogi on, siis ma pean siia midagi kirjutama. Ühesõnaga ma kirjutan siia ümber oma tavalise päeviku inimsõbralikuma osa.: )

08.08.07

Kell on 8.16 ja ma istun McDonaldsis. Kõik teised kohad on kinni veel. Mu pastakas on katki, s*tt on kirjutada.
Tegelikult tahaksin ma praegu magada, aga ei saa - Andre läks tööle. Ma olin öösel tema pool. Käisime Kiius ja värki. Sealt tagasi tulles oli pime, tuled põlesid ja hästi ilus oli.
Mingi hetk me hoidsime käest kinni, mu käsi libises pisut ja mulle jäi pihku vaid ta väike sõrm. See oli hästi armas hetk. Ja siis ma hakkasin mõtlema, kui kuradi õnnelikud me ikka oleme...
Me mõlemad oleme terved, nii vaimselt kui füüsiliselt. Meil on korralikud riided seljas ja piisavalt süüa. Meil on koht, kus elada, voodi, kus magada. Me oleme saanud koolis käia jne. Ja kui sellest veel väheks peaks jääma - me oleme üksteisel olemas.
Mis sellest, et me vahepeal tülisteme ja üksteisele pinda käime. Mis sellest, et ta vahepeal suitsetab ja mina vahel liiga palju joon. Me pole täiuslikud, aga ei peagi olema. Peamine, et me hoolime üksteisest ja ümbritsevast ning üritame elada nii, et ka teised saavad elada.

. . .

Okei. Ma üritasin kirja panna oma mõtteid, aga teks tuli hoopis teistsugune. Ma ei tahtnud mingit hoolimise juttu kirjutada, see tuli ise. Mu algne mõte oli, et kõik meie teod, mõtted ja ütlused on olulised. Karl ütles, et miski ei loe. Minu meelest on vastupidi - kõik loeb. Me mõtted teevad meist selle, kes me oleme, teod tõestavad seda.
. . .

Kurat, ma ei tahtnud tegelikult üldse mingit diipi panna. Mul lihtsalt on vaja midagi üheksani teha, siis saab Virru minna... Nõme, ma tean. Ma hakkan dresse ja ujukaid otsima vist. Igal juhul poodides kolama. Suht mõttetu või mis? Nojah, aga praegu on allahindlused ja ma pean ju mingid uued hilbud kooli ajaks saama ju.
. . .
Ahjaa! Ma pole veel Kaparockist rääkinud. Hästi lahe oli. Ma nägin seda bändi, kes seal reklaamis on. Ja veel hulganisti häid bände. Kuigi, kui aus olla, ega mind eriti ei huvitanudki nad. Rohkem õhkkond ja inimesed. Muide, Hannal oli sünnipäev. Me kinkisime talle Jorsega kahepeale kaelakee ja pudeli veini, mida avades ma lõhkusin ära nii küüneviili, mis sinna sisse kukkus, kui ka pastaka. Peale selle varastati meilt pool pudelit ära... Aga noh, me nagunii ei tahtnud seda eriti.
Eniveis, me magasime telgis kuuekesi ja meil oli kaks magamiskotti! Telgi panime ka mingi lambist parki üles... Aga lõbus oli.
Kell on 8.55 ja ma lähen VIRRU!

Nii. Tegelikult ma kirjutasin samal päeval veel, aga see oli suvaline šoppingupläma, millel puudus vähimgi sisu. Ma joonistasin ahve, inimesi ja hiiri ning vingusin kuuma pärast. Igal juhul lähen ma nüüd peenraid rohima.

Nägemist, kallikesed. Peatse kohtumiseni!