skittish

Pime. Külm. Väsinud. Kurb.

Jah, kõik ei olegi nii tore, kui ma arvasin. Ma tõesti lootsin, et see etapp on nüüd möödas... kurat noh.
Vahepeal oli kõik nii hästi, praegu... pole enam nii hästi. Pigem vastupidi. Ma ei näe Kerti ma ei tea kui kaua... mul ei ole mitte midagi teha ja ma ei taha koolis käia. Kohal-olekus ka mitte. Ja ma ei taha Jõgevale minna. Tahaks mitte mõelda, liigutada. Lihtsalt olla.

Mu silmad valutavad, mu kael on marsas magamisest haige.

Olen jah ving, mis teha. Olengi selline. Kui ei meeldi, hoidke eemale. Mul on kopp ees sellest, et ma pean teistega arvestama. Mul on kopp ees sellest, et kõik midagi arvavad ja sellest, et ma olen kõigi jaoks nagu mingi toiduautomaat ja inimene, kelle kaelas nutta, kui midagi halvasti on, ja inimene, kes ununeb, kui kõik on hästi.

MUL ON SELLEST KÕIGEST KÕRINI!

Tahaks karjuda. Seni, kuni kergem hakkab. Aga ei saa. Pole sellist kohta, kus ma kedagi ei segaks. Mitte ainult karjumise mõttes. Ma olen jalus kõigil.
Ma pean leidma endale koha, koha, kus ma pole kellelgi ees. Koha, kus oleks kogu aeg soe, ilus, päike, ja keegi, kes minuga oleks. Kelle jaoks ma oleksin maailm. Kuskil ju peab olema selline koht, eks?