Ma pole päris kindel, kas see on palavikuuimast, vaheajast või millestki muust, aga kõik tundub nüüd kristallselge olevat. Ma tean nüüd, mida ma tahan. Mis veelgi parem... ma tean ka, kuidas seda saavutada. Kolmveerand aastat olen ma mõelnud, kuidas asju muuta, ja lõpuks tunnen ma, et midagi hakkabki muutuma. Võib-olla on asi kevades. Kevadeti on alati lihtsam midagi muuta. Ja mis kõige tähtsam - lõpuks ometi on tahe midagi muuta ja jaks midagi muuta kokku langenud.
Ilmselt on asi ka selles, et viimaste paari kuu jooksul on mu enesehinnang vaikselt, aga pidevalt tõusnud. Ma ei karda enam oma arvamust välja öelda, isegi kui see ei ühti teiste omaga. Võib-olla on asi ka selles, et ma olen viimasel ajal täiesti iseseisvalt päris palju uusi sõpru leidnud. Inimesi, kes mulle pidevalt selgitavad, et ma ei pea kartma ja et mu madal enesehinnang on asjatu. Nii mõnegi inimesega, kellega ma poleks eluski arvanud, et ma suhtlema hakkan, on viimasel ajal pikad jutud maha räägitud. Mulle hakkab lõpuks kohale jõudma tõsiasi, et põdeda pole mõtet. See, et inimesed ise kontakti ei otsi, ei pruugi veel tähendada, et nad mind ei salliks. (Mõte, mida pärast viitteist aastat on päris raske välja juurida.)
Uuesti seda juttu läbi lugedes kõlab see umbes nagu ma planeeriksin riigipööret või midagi veelgi suuremat. Kuigi väga vale see polegi, mis sest, et riigipööre toimub kõigest minu peas.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar