ma tean ainult seda, et ma ei tea mitte midagi.

Kõik on nii kummaline, nagu unenäos elaks. Ma ei oska siia enam midagi kirjutada, sest kõik on kuidagi segane. Mingi pisike osa minust elab veel eilses, kuigi kaine mõistus ütleb, et halloo, pole mõtet raisata. Tahaks, et oleks uuesti selline mõnus olemine, aga kuidagi ei saa. Ma arvan, et viga on selles, et viimaste kuude sündmused on oluliselt mõjutanud mu arvamust tüdrukutest. Tegelikult on maailmas ainult kaks tüdrukut, kes mulle meeldivad. Siis on suur osa tüdrukuid, kes võivad minu poolest edasi elada, kui tahavad, mind eriti ei huvita ja siis on veel need, kes võiks minu poolest küll ära aurata. Tahaks, et oskaks olla salliv, aga ausalt. Tüdrukud üldises mõttes ei ole toredad, vähemalt mitte suur osa nendest, kes mind igapäevaselt ümbritsevad. Aga poistega on jälle see häda, et nad ei oska mitte vahet teha. Mu mõte on suht kokku jooksnud, täna ei ole üldse hea päev. Kõige paremini vist iseloomustab praegus olukorda "Declan Galbreth - Imagine".