Tuleks vist ära mainida, et viimased 17 aastat mu elust on olnud hullult vahvad ja läheb järjest paremaks.
Viimase aja märksõnad on impulsiivsus, sõbrad, kahtlase väärtusega esmapilgul teostamatud ideed ning vein. Muidugi, kasulik see pole, aga aeg on selline. Tean, tean - olen tüüpiline teismeline, elan nii, nagu homset polekski. Päris tõsi see siiski pole. Ma lihtsalt arvestan võimalusega, et homset ei pruugi tulla ning elan iga hetke nii, et kui midagi peakski juhtuma, saaksin öelda - surin elu parimal hetkel. (Mitte et ma kavatseks lähiajal susse püsti visata.)
Muidu ma tahtsin seda ka öelda, et mulle käib viimase aja sallimatus tõsiselt närvidele. Ma tõesti ei taipa, miks kõik oma nina teiste asjadesse topivad ning miks peaks kedagi huvitama, kuidas keegi võõras oma elu elab. Tõsiselt noh, inimesed võiksid keskenduda positiivsele ja teisi vähem kritiseerida.
Rohkem sallivust!
P.S. Aitäh Miisu, see oli hea raamat, pani mõtlema.
Tellimine:
Postituse kommentaarid (Atom)
Kommentaare ei ole:
Postita kommentaar