I'm happy as a clam at high tide.

Ma ei hakka vabandama, et ma pole nii ammu midagi kirjutanud, sest mul on see-eest olnud kohutavalt tore olla.

Jõulupidu läks ülihästi, õhtu pärast seda oli veelgi meeldivam. Trepikontsert ja jõululõuna olid rahulikud, õhkkond oli meeldiv. Jõulud olid esimest korda üle mitme aasta väga mõnusad, esimest korda oli tõeline jõulutunne ja ma peaaegu ei olnudki kurb, et Miisu ei saanud meiega olla, sest ma pühendasin kogu vaba aja millelegi produktiivsele. Kõige rumalam tegevus maailmas on igavlemine.

26.12 tuli Miisu maale, me veetsime paar päeva peamiselt süües ja lamades. Äärmiselt nauditav aeg oli. 28.12 läksime hommikul seitsmese bussiga linna, käisime hambaarsti juures ja läksime koju magama. Õhtul läksime Alexi juurde, kogu õhtu oli palju vähem joogine kui tavaliselt ning seekord sai isegi juttu rääkida (nii, et vestluskaaslane saab aru, mida teine räägib). Umbes 2 paiku (?) läksime taksoga koju magama.

Järgmisel hommikul läksime jällegi hambaarsti juurde, seekord õnneks viimast korda. Mul on nii hea meel, et Miisu end siiski kokku võttis ja asja ära tegi.

Õhtul läksime GEPi vaatama. Juba bussist välja astudes oli tunda, et õhtu tuleb imeline. Sadas õrna lund, temperatuur oli ideaalne - mitte liiga külm, mitte liiga sulane ning kogu linn oli mattunud kerge lumevaiba alla, ainult tuled kumasid igaltpoolt. Etendus ise oli kirjeldamatult hea - täpselt nii, nagu enamus No99 etendusi. Sealt lahkusin ma viimase aja suurima elamusega. Üleüldse armastan ma teatrit. Mitte, et ma tunneksin end teatris käies teistest paremana, aga igaljuhul tunnen ma, et ma olen saanud elult kordi rohkem kui need inimesed, kes teatris ei käi.

Hommikul mängisin pikalt Amandaga, kellele ma üllatavalt palju meeldin. Miskipärast arvavad kõik väikesed lapsed, et ma olen ülimalt hea mängukaaslane (ehk seetõttu, et ma neile kunagi ära ei suuda öelda). Hiljem tegime Säästukas osturallit, sest kõik oli nii odav, ja tassisime koju kolm kotitäit pühadekraami.

Aastavahetusel oli kõik maal olemiseks ideaalne - paks lumekiht õues, toas kuusk ja piparkoogilõhn, küünlad igalpool, ahjus verivorstid, ahjuliha ja kartulid, pliidil hapukapsas. Ühesõnaga kõik oli täpselt nii nagu vaja. Raketid valmistasid küll pisikese pettumuse, kuid selle parandasid walts ning scrabble koos zooplekkide, biräimede ja redukitsega. Meeleolu oli kõigil äärmisel ülev, õhtu oli suurepärane.

Järgmise päeva seiklustest ma ei hakka pikemalt rääkima - neist saate lugeda siit või siit. Siiski pean vajalikuks mainida, et minu jaoks oli see säärane seiklus, mida saab kogeda vaid kord elus ja mis paneb mõtlema, teeb inimese paremaks ja paneb imestama, kuidas saab maailmas üldse nii palju ilu olla. Läbi öö puusani lumes sumbates ja tõrvikuvalguses lumist metsa imetledes lihtsalt tekib tahtmine teiste vastu kenam olla.

02.01 läksid Silver ja Nele koju, meie Miisuga veetsime õhtu kaisus vedeledes ja magades ning kui me 12 paiku öösel üles ärkasime, sõime suurepärast kartuli-hapukapsa-hakkliha rooga ja vaatasime "American Beautyt", tundsin ma, et on ebaõiglane kurta - elu on ikka paganama ilus.