teisipäev, 14. aprill 2009

tartuffism

Ma vihkan silmakirjalikkust.
Ma vihkan seda, kui inimesed teesklevad sõpra, selle asemel, et öelda näkku, mida nad Sinust arvavad.
Ma vihkan seda, kui inimesed lahku kasvavad.
Ma ütleksin, et ma vihkan ennast ka, aga see kõlaks liiga emolt. Pigem vihkan ma enda juures paljusid omadusi, mida muuta tundub võimatu. Eriti praeguses situatsioonis.
Tegelikult ma tahaksin praegu karjuda väga paljude erinevate inimeste peale, aga see oleks energia raiskamine.
Ma ei tea, miks ma üldse vaevun. Ega rohkem vist ei vaevugi.

Kommentaare ei ole: